Kolmapäev, 30. detsember 2015

Head vana aasta lõppu!



Aasta viimaseks postituseks on täiesti sobilik seada üles pildike meie kõige vanemast kuuseehtest. Küllap on selliseid teiegi vanaemade-vanaisade ehete laekas, seega see midagi unikaalset ei ole. Pigem on ta lapsepõlvekodu mälestusena eriline mulle. Olengi sel aastal olnud väga palju nostalgialainel: uurinud vanu asju, pärinud eakalt tädilt suguvõsa ajaloo kohta, uurinud-puurinud Geni kogukonnas ja koju vedanud vanu, mulle armsaid asju. Eks tulevikku saab ehitada vaid minevikule ja teadmised oma juurtest, kodukandis olnust on vajalikud ka meist järgmistele.
 
MEELEOLUKAT, ERILIST  AASTAVAHETUST – ikka nii, et ka aastate pärast võiks mäletada, kuidas 2015st sai 2016.

Teisipäev, 29. detsember 2015

2015 ja ära hõiska enne vana aasta lõppu



Aasta hakkab ajalooks saama. Jälle – võiks öelda. Aga aastatel ongi komme otsa saada. Aja- ja aastatetaju muutub vist ka elatud aastatega. Noor olles, ootad seda tõelist elu. Nüüd ootan ka, aga oma laste ootuste täitumist ja eks endalgi omad unistused olemas, aga tõeline elu on ju ammu juba käes. Isegi ei tea, kas sellist elu ma tahtsin kunagi, ei mäleta seda tõelise elu ootuse tunnet. Küllap unistasin pisikestest kildudest, millest pidi kokku saama midagi suuremat. Täna võin küll rõõmsalt öelda, et sellist elu, nagu mul on täna, tahan ka järgmisel ja järgmisel ja järgmisel ja …..  Ja selle eest on põhjust olla ülimalt tänulik.
Mida siis tõi aasta 2015?  Üks toredaim tähtsündmus oli kindlasti see, et lõpetasin oma haridustee. Usun, et sellisel kujul ma enam kunagi õppima ei asu, kuid igaks juhuks seda never never ka ei ütle.  Täna igatahes olen seda meelt, et kui õpin, siis käteosavust juurde.
Lõin uusi tutvusi, millest võib midagi põnevat välja arenema hakata, seda rohkem töises mõttes. Olen haaranud mitmel ideel sabast ja ei ole jätnud asju ainult kavatsustemaale, ikka juurutamisele on need läinud. Mõtteid voolab vaikselt juurde.
Ka kodus ei ole käed rüpes istunud. Ideid ja mõtteid on jagunud nii tuppa kui õue ning koostöö ideede genereerimise ja teostuse vahel sujub meil mehega üsnagi. Suurim rõõm on  vabaajaveetmise majakese üle, millele veel nime pole pandud, kuid istuda ja jalga kiigutada juba saab. Ja uusi ideid saab sinna ka juurde juurutada ;)
Meil on uus pereliige - meie kutsikas on 2015. aasta väljalase. Tema on meie selle aasta vau-elamus nr 1 ja loodan, et veel paljudeks aastateks. Ta on ikka selline mõmmi, et ei jõua nii palju ära kallistada kui tahaks.
Edasine rõõmustamise loetelu muutub küll lausa mantraks, aga nii on: Väiksemaid reise on olnud, kaugeimas paigas Lätis lausa kolm korda käidud, kuid Eestimaalgi on seninägemata kohti külastatud. Näiteks Peipsi järve ei olnud ma kunagi oma silmaga näinud.  Olen õppinud tegema mitmeid uusi asju, näiteks käsitöökarpe ja sattunud neist vaimustusse. Olen maitsenud uusi maitseid, näiteks kastaneid, mis maitsesid puiduselt ja ei olnud minu maitsemeelele, kuid nad on siiski maitstud. Meil oli esimest korda oma kasvuhoone, mis andis ohtralt tomateid ja millest alles hiljaaegu näpistasin viimased salatilehed. Olen saanud lugeda palju häid raamatuid, kusjuures mulle on ka pai tehtud raamatutega, väikeste kirjutiste eest. Viimane elamus on Katrin Johansoni „Läbikäidavad toad“. Olen saanud kingitusi ja ise kinkinud. Olen käinud kinos, kontserdil, teatris, tantsimas, kusjuures tantsimas ei olnud ma tõepoolest ammu käinud, aga sel suvel sain tantsu vihtuda Hellade Vellede, Smokie ja Terminaatori saatel. Minu käed on kudunud, heegeldanud, tikkinud ja õmmelnud, küll väikesi asju enamasti oma tarbeks, aga siiski... Olen saanud teistele nõu anda ja ise teiste nõu kuulda võtnud. Minu ümber on minu inimesed ja mina olen nende jaoks olemas, kes peavad mind oma inimeseks. Ja mis peamine, ma olen terve!!!
Mul on põhjust olla väga tänulik ja ma hoian seda iga jumala päev meeles!!!
Seda ilujuttu – kõik nii tore, nii tore – alustasin üleeile. Tänaseks on silmnägu lõhki, mokk paistes, otsaees verevalumid. Unustasin vist selle vanasõna ära,  et ära hõiska enne (õhtut) aasta lõppu :D Kohe tuli kuri karja. Piisas vaid ühest väikesest koperdusest, kui olin põlvili ja siis juba näoli maas. Esialgu oli valus, pärast ajas naermagi. Ma ei saa ise ka aru, kus mu käed olid, miks ma kätega oma nägu ei kaitsenud?  Igatahes pean selle häbi nüüd ära kannatama, olen ju nagu kas perevägivalla ohver või nagu viinaveaga naine :D Presidendi pulmadeks vist mu näolapp terveks ei saa.
Kui nüüd seda tänulikkuse juttu jätkata, siis võib mainida, et hea et niigi läits, kondid on terved ja teised kehaosad ka.

Pühapäev, 27. detsember 2015

Kahetiste tunnetega



Mulle mõjub lausa kummituslikult Dave Bentoni Kui jaamast lahkub rong. Ma kuulan seda kordi ja kordi ja siis jälle otsast peale. Mulle meeldib see puiselt kange eesti keel, meeldib ka selle laulu sõnum, meloodia – kõik.
Tänaseks on need pühad vaikselt möödunud. Ikka koduselt, omade  keskel. Kõiki meid küll kohal ei olnud, aga eks tuleb ka aru saada neist, kellel on muud teed ja valikud. Saatsin siis mõttes ja telefonitsi neile soovid teele. Ronge meil ju ei ole. Ja sinna võõrsile, kuhu meie rändur jälle läinud on, ei saa ka rongiga mitte.
Enne pühi vaatasin ühel hommikul Hommiku TV-d, kuhu saatsid üle maailma eestlased kodustele omi jõulusoove. Keegi tervitas ühte õde ühes riigis, teist õde teises riigis, ema veel kolmandas riigis ja kodu-Eestisse oli vist ikka ka keegi veel jäänud, ning mõtlesin, et appi, milline elu – kõik on ära kusagil, vist seal kus  parem. Kellel süda, kellel töö, kellel kliima jne – igal on minekuks oma põhjus. Aga kodus ju keegi ikka ootab oma kaugeid koduseid, vähemalt pühadeajal, saatjaks kurblik viis. Eks minuski on kahetised tunded, ühtepidi rõõmus ja teistpidi kurb.

Kolmapäev, 23. detsember 2015

Ikka töö ja vile koos



Jõuluvana töökoda töötab meil täies hoos. Kuna mulle tuli peale karbivaimustus, siis vihun karpe teha. Nii juba mitu õhtut järjest. Üks õhtu kulus küll vahepealt piparkookidele. Olen avastanud endas väikese nikerdamise vaimu. Kui tavaliselt ma piparkookide kaunistamisega ei ole viitsinud jännata, siis seekord sai viimane kui üks endale sigri-migri ka peale.  
Vaimustumised  käivadki peal hooti. Olin kogu aeg mõelnud, kuidas neid käsitöökarpe tehakse. Nüüd kui nipid on kätte näidatud, siis tuleb neid nii palju vorpida, et meelest ära ei lähe. Mehe panin ka rakkesse, tema on noa-peal, lõikub juppe ette ja õpetab niisama ka. Kusjuures on tema nõu väga asjalik. Üldse tundub mulle, et selline detailide sobitamine, nurkade parajaks lõikumine, on mehelikule mõtlemisele või vähemalt matemaatilise mõtlemisega inimesele omasem. Mina olen matemaatikast ikka väga kaugel. Aga üldiselt olen rahul oma toodanguga. Kusjuures omad nipid tulevad juurde ka tegemise käigus. 
Kaunistamiseks läksid käiku üksikud kõrvarõngad, vana kella seierid, natuke motiive pitsist, nööpe, pärleid ja mingi vana pluusi pärlikaunistused. Igatahes ise olen nii  õhinas, et muudkui imetlen ja imetlen ning ei jõua ära imetleda :D









Esmaspäev, 21. detsember 2015

Jõulueel



Päevad mööduvad sellise tempoga, et ma ei ole isegi tähele pannud, et jõuludeni vaid kolm päeva. Kogu  aeg on miskit sehkendamist ja jõulutunnegi ei ole veel jõudnud tekkida. Kuigi ehtes kuuski olen näinud sel aastal isegi mitmes linnas ja õhtutuledes jõuludekoratsioonid on ka mitmes paigas nähtud ning kodus on piparkoogitaigengi küpsetamise ootel.
Samas kodus oma tube olen ikka ka kaunistanud, nii järk-järgult, igal advendil midagi väikest juurde.  Kusjuures mõte töötab ikka olulisemalt kiirema tempoga, ja olen üsna kindel, et mõttes valminud dekoratsioonid siiski meie kodu ka sel aastal kaunistama ei hakka, käed lihtsalt ei jõua järele ja aeg on kulunud ka kusagile mujale. Käimistele, koosviibimistele, jõuluistumistele ja kinkide otsimisele. Kusjuures neist viimane oli eriti vaevanõudev, kui ikka ideepoegagi peas ei ole, no mida sa siis ostad.  Saalisin läbi mitmed poed ja mõte ei haakunud ühegi asjaga. Mõnikord on selline mõttetühjus kallal, et anna abi :D Kui kingitusi osta ei ole vaja, siis on ideid hulgi. Lõpuks päästis Delice´i ökokaup.
Kodu kaunistamise osas olen siis lähtuvalt oma aja- ja kätekiiruse nappusest seda meelt, et ehteid ja kaunistusi ei peagi igal aastal ise püüdma nii väga uuendada, sest mõni asi tuleb ka iseenesest kohale. Näiteks see armas väike päkapikk. Minu eakas tädi tegi ja kinkis. Kusjuures see on üsna peen nikerdamine vana inimese sõrmedele. Selle väikese päkapiku üle on mul eriti hea meel, tahe ja tahtmine anda läheb nii korda. Ka esimese saadud jõulupaki üle olin väga rõõmus - palju raha, küll šokolaadist, aga mõte loeb! Ja siis see väike oksavihkudest korvike, nii armas. Märkamine loeb ;)
Ise olen aga vabadel hetkedel meisterdanud vanadest kataloogidest kuuski. Eriti mõnus rahulik tegevus, muudkui keera lehte, kuniks ajakiri läbi. Kusjuures kui valida aastalõpukuuseks kataloogi või vana kasutut raamatut, siis tuleb lehti päris hooga keerata, sest aasta lõpuni on vaid 11 päeva. Selliseks kuuseks on kõige sobivam umbes 300 leheküljeline raamat-ajakiri, millelt on kaaned eemaldatud. Nii et päevas ~ 30 lehte, siis saab kuusk selle aasta sees valmis. Kiiremad ajad hakkavad kohe mööda saama, nii et meisterdan veel kuuski. Päris kuuse toome ikka ka.
Kui jõulusoove soovida, siis lund ikka tahaks ka, kuid teisalt see soojarekord (12,3 kraadi) on ka omamoodi hea – käed ei külmeta ja autoaknad ei lähe jäässe ja ju miskit head veel ;)