Kahetiste tunnetega

Mulle mõjub lausa kummituslikult Dave Bentoni Kui jaamast lahkub rong. Ma kuulan seda kordi ja kordi ja siis jälle otsast peale. Mulle meeldib see puiselt kange eesti keel, meeldib ka selle laulu sõnum, meloodia – kõik.

Tänaseks on need pühad vaikselt möödunud. Ikka koduselt, omade  keskel. Kõiki meid küll kohal ei olnud, aga eks tuleb ka aru saada neist, kellel on muud teed ja valikud. Saatsin siis mõttes ja telefonitsi neile soovid teele. Ronge meil ju ei ole. Ja sinna võõrsile, kuhu meie rändur jälle läinud on, ei saa ka rongiga mitte.

Enne pühi vaatasin ühel hommikul Hommiku TV-d, kuhu saatsid üle maailma eestlased kodustele omi jõulusoove. Keegi tervitas ühte õde ühes riigis, teist õde teises riigis, ema veel kolmandas riigis ja kodu-Eestisse oli vist ikka ka keegi veel jäänud, ning mõtlesin, et appi, milline elu – kõik on ära kusagil, vist seal kus  parem. Kellel süda, kellel töö, kellel kliima jne – igal on minekuks oma põhjus. Aga kodus ju keegi ikka ootab oma kaugeid koduseid, vähemalt pühadeajal, saatjaks kurblik viis. Eks minuski on kahetised tunded, ühtepidi rõõmus ja teistpidi kurb.