Ümberhäälestamine

Tänase päeva lõppedes on minu jaoks suvi lõppenud. See on alati nii olnud. Kalender võib näidata mida tahes ja taevataat tuua seda, mida soovib, kuid koos augustiga saavad otsa suvised tegemised, rõõmud ja ootused. Septembris näiteks olen ujumas käinud väääga harva. Kui nüüd tagasi mõttes vaadata oli vaatamata vihmasele puhkusele siiski tore ja vaheldusrikas suvi. Olen saanud teha tegelikult kõike. Isegi Lätis olen käinud sel suvel kaks korda. Viimasest käigust on veel leiva maitsegi suus :D Nüüd tuleb aga hakata häälestama end uuele lainele. See tähendab seda, et varem üles ja varem voodi; tööpäevad on pikemad; kodus ei ole argipäeviti enam kedagi ja meie suur kutsikas ja nagunii isepäine kiisu peavad üksinda hakkama saama; teler vast mängib ka rohkem kui suvel. Ümberhäälestamiseks on täiesti paslik minna täna veel kooliasju ostma. Minu puhul on see küll midagi uut, ma ei jäta mitte kunagi asju viimase vindi peale. Aga eks minagi arenen :D

Täna oli juba Hommiku TV ja seal oli üleskutse, et andke teada, mida tegite sel suvel esimest korda. Võin siis muude asjade hulgas mainida, et koolitarbeid ostame päev enne kooli esimest korda :D Esimest korda elame ka nagu paksu metsa sees, ümberringi vaid mais, mais ja mais :)

Niiii ilus

Suvi kestab veel rõõmsasti ja üritab seda tasa teha, mis õigel ajal tegemata jäi. Igatahes on elu meil päikeseline ja töölegi saab sõita rattaga, juuksed tuules turritamas ja seelik järel lehvimas.  Kui esialgu olin veidi kurb, et mingit kaugemat reisi meil ei tulegi sel aastal, siis lõppeks on nendest väikestest käikudest nii palju rõõmu olnud, et piisab tükiks ajaks ja pole vaja olematute asjade pärast kurbust tunda. Vaatasin just oma mälumärkmikku, kust selgub, et nädalad on nii tihedaid tegemisi täis, et patt oleks millegi puudumise üle virisema hakata. Kui ühte nädalasse mahub päris tööd, kodutöid, kohtumisi, kino, laulu, tantsu ja tralli ning lugemist, heegeldamist ja tähistaeva vaatlust,  siis on see nädal ikka väga intensiivne olnud.  Aga nii oli. Ilus aeg on.

Kui ühte ei ole teinud, siis teist tee rohkem

Võib öelda, et ka see suvi on läinud korda, sest olen isegi korra meres ujumas käinud. Küll ainult ühe korra, aga see läks  kirja päris ujumisena, mitte jalgupidi vees solberdamisena :) Vahepeal oli tegelikult juba lootusetuse tunne –ujuma ei saagi, mis suvi see on. Aga nii on, et kui ühte ei ole saanud teha või oled teinud vähem, siis teist teed sedajagu rohkem. Nimelt lugenud olen sel suvel päris palju. Ilmataatki soosis seda ju. Raamatu valik oli seinast seina. Mõned ülearu seebise süžeega naistekad, kergem reisikirjandus, ajaloovallast  ja siis veidi sügavama sõnumiga raamatud.

 „Verevermed“ ja „Võõra õue peal“  - olidki rohkem sellised rubriigist „Saladused“, ülepaisutatud süžeega, liiga lihtsaks nämmutatud lausetega, aga siiski eluline ja pinget ülevalhoidev lugemine.

„Harold Fry uskumatus palverännakus“ ei olnud küll midagi uskumatut, kuid see oli selline rahulik ja teatava pingega lugu pensioniealisest mehest, kes loodab palverännaku abil tervendada on vähihaiget tuttavat. Haiget ta ei tervenda, küll aga vabaneb ise mõnest painajast.  

Olsseni ajalooline triloogia koosnes kolmest raamatust „Puutumata maa“, „Kaarna karje“ ja „Metsa varjus“ ning rääkis otsapidi ka Eestimaast ja eestlastest 13. sajandil. Kirjutatud taanlase sule läbi ning ajast, mil kuningas Valdemar tuli maid juurde vallutama ja eestlasi ristiusku pöörama. Lihtsalt kirjutatud, ajastutruu, meeldiv lugemine. Küsitavusi tekkis ka, eriti teatavate nimetuste osas ja  kui ma tavaliselt ei pea end nii pädevaks, et võiksin tõlke üle viriseda, siis selles raamatus jäid ka mulle mõned väga kööbakad laused silma.

Siis lugesin läbi Lea Lion Dali raamatu. Kui ma esialgu mõtlesin, et milleks ma seda üldse lugema hakkasin, siis nüüd raamatu lõppedes, ma nii ei arva. Oli küll väga isiklik ja kindel on, et tema kogetu on ka ainulaadne, sest iga inimene siin maamunal ongi ainulaadne eksemplar. Üldmulje jäi hea ja usun, et tema kogemustest saavad tuge teised samas seisukorras olevad inimesed. Kas sellised nägemused end kõigile ilmutavad, vaevalt küll või kes teab? Mina siiski usun, et temas on tekkinud uus hingamine ja olemine. Kuigi oli võõras ja ka hirmutav lugeda, et tema ise tellis endale sellise haiguse, et siis sellest midagi õppida. Veidi nagu masohhistlik. Miks peaks inimene tahtma end piitsutada läbi vaeva, ise täpselt teadmata, kas sellest väljagi tuleb. Minu teooria järgi on siiski kõrgemad jõud meie sünnihetkel andnud kaasa kogu elupagasi. Mõnele on paigutatud sinna pagasisse ainult head asjad, teistele jagub  nurgelisemaid asju ning kolmandate elu ongi ainult kannatusi täis. Miks see nii on, ei tea? Kas karmavõlg tahab tasumist? Või ei jagu kõigile võrdselt võimsaid kaitseingleid või on kaitseinglid väljavihastatud? Taas ei tea? Kõigel siin ilmas on mingi põhjus, kahjuks me nendeni kõik ei küündi. Raamatust näib, et Lea on siiski küündinud.  Mina sain küll loetust positiivselt toetava laengu ning arvan, et Lea võiks kirjutada veelgi. Ta on nii vaimne, mõte on selge ja sulg jookseb hästi.

Kui ei oska enam lugemist valida ja kõigest on nagu villand, siis loen alati mõne „Minu …“ sarja raamatu läbi. Lihtsalt tore lugeda, kes kus käinud on. Minu Prantsuse-Guajaana on piisavalt kauge ja põnev paik, et sellest midagigi teada saada, seda enam, et ka meie rändur mõned kuud tagasi seda maad külastas. 

Fishman´i „Asenduselus“ ei viinud esimesed 100 lk mitte kusagile, seega jätsin lihtsalt pooleli.  Või oli asi selles, et ühte asja on saanud liiga palju ja lugemises on vaja teha lihtsalt paus sisse.

Vanast uus pildiraam

Vaatan asju pilguga: mida sellest veel teha saab. See on minu kiiks :) Sellepärast ei vaata ma ka kasutult seisvaid raamatuid või õigemini nende kaasi teise pilguga. Raamatutega on küll nii, et neid ikka kerge südamega ära ei viska. Raamatud jutustavad iga üks oma lugu ja neis on  nagu oma hing ja hingamine olemas ning keegi on neisse kunagi väga palju panustanud. Samas ei ole ükski riiul kummist, ka lood aeguvad ja ühte raamatut reeglina teist korda enam ei loe.
Igatahes vaatas mulle raamatukaanelt vastu pildiraami tegemise võimalus. Osad kaaned on kaetud kalinguriga (nii vist seda nimetatakse), selline kangataoline kate, mis on täiesti sobilikud raamima ka fotosid. Kaane valikul on mõistlik jälgida ka raamatupealkirju. Mina leidsin ühe erilise:

Raamatukaane keskosale tegin terariistaga (n.ö vaibanuga oleks parim) sisselõike, eemaldasin tühimiku osast papi ning kalinguri liimisin PVA liimiga nii, et jääb fotole paraja suurusega raam. Raami äärde liimisin kuldse paela ja mõne nööbi.

See pildiraam jääbki n.ö raamatuna, raamatu sisu on eemaldatud.

Selle raami saab panna ka seinale. Foto illustratiivne.

Suvine kudum

Ma oleksin nagu teadnud, et see suvi tuleb jahedamapoolne, kui hakkasin kuduma endale suvist pluusikest. Tegelikult ajendas mind seda tegema kappi kes teab millal ostetud Catania puuvillane lõng ja ajakirja "Käsitöö" viimasest suvenumbrist nähtud nupulise mustriga kudum.  Tegin sellest oma versiooni, valides kudumisse vaid sealse mustri. Kudusin vardaga nr 4 ja lõngakulu võis olla 5 tokki, ega täpselt ei mäletagi. Paraku olin ostunud neid lõngu erinevatest partiidest ja ka kudumil on see näha, kuid tegelikult see ei sega - võibki nii olla, alumine osa veits tumedam kui ülemine :)

Etendused on toredad

Mina sõitsin kodust ja mees tuli metsast – nii sai käidud Smokie kontserdil, mis oli plaani võetud juba talvel. Rahvast oli lossihoovis palju, enamasti keskealised naised, kes nagu minagi, tulid nostalgitsema.  Kontsert oli mõnus. Isegi see, et staarid lasid end pea 1,5h oodata, ei muuda minu arvamust. Kuidagi õige fiiling oli ja nii on, et ega minu eas enam palju tantsida ei saa (ei, ei, ma ei ole muldvana :D), lihtsalt kohti, kus kepsutada, on minu käikudel vähe. Sellisel kontserdil, aga tantsi palju tahad, kasvõi üksinda. Kõik vanad head laulud said kaasalauldud. Igatahes energialaks mõneks ajaks.

Järeletendus toimus Statoilis. Keegi staaritsev härra oli parkinud oma suuuure mersu kenasti kahe tankuri vahele, nii, et teistel autodel oli tankimiseks väga vähe ruumi. Kuna kontserdijärgselt oli  tankijaid ka rohkem, siis oli seal lausa järjekord ja etendust sai autoaknast jälgida. Üks vapper naine kikerdas oma autoga ikka edasi ja tagasi. Vaatasime küll, et kas rihib selle suure mersu ära või riivab treppi, kuid ei, osav autojuht oli ja sai minema. Järgmine naine lihtsalt hüppas roolist ja läks Statoili sisse ning lõi korra majja. Välja loivas kõhukas härra ja soostus sõitma siiski eest. Vot selline järeletendus järgmiste staaridega :D

Pärast etendusi  läks mees metsa tagasi ja mina kihutasin läbi öise udu kodupoole. Sellise väsinud peaga tekib sõites sürr tunne, oled kuidagi ebareaalses olekus ja pimeduses on taju ka kuidagi teine. Nagu ufonaut oma laevaga öös.  Igatahes koju ma jõudsin.

Meie maja raamat

Maja on meil kasutusel juba mitmeid aastaid. Ehituse käigust on isegi tehtud mõned fotod, kuid väga-väga kahju on sellest, et seda, mis seal platsil enne meie maja valmimist oli, ei taibanud pildistada. Igatahes nüüd tulin mõttele, et võiks oma maja raamatut ka pidada. Olen kindel, et järeltulevad põlved on tänulikud sellise raamatu eest. Tegelikult peaks iga inimene oma elust midagigi üles kirjutama. Paraku on üsna sageli nii, et tahaks teada midagi oma esivanemate elust, aga küsida pole enam kelleltki. Sellist probleemi ei oleks, või oleks see väiksem, kui nad oleksid jätnud endast maha sõnalise jälje. Ka selgitustega fotod oleksid head olnud. Minul on olemas terve vanatädi album inimeste fotodega, keda ma ei tunne ja ei ole võimalik ka enam tuvastada, kuna ei ole enam kellegi käest küsida. Kahjuks ei ole ka fotode taha mitte ühtegi märget tehtud.

Meie esivanemate elu oli kindlasti raskem ja ilmselt tagantjärgi jutustades ka põnevam. Näiteks on minu tädi rääkinud, kuidas ta Venemaal elades koolis käis: sõitis rongi trepil, hoides kinni vaid käsipuust ja nii iga ilmaga (seal olid väga külmad talved).   Teine tädi rääkis aga, kuidas tema isa ja isa vennad sõitsid tsaari-venemaale uusi maid otsima ja endale elamist sättima. Esimene känd sai neile söögilauaks. Iga vend (4 venda) ehitas endale maja. Ka selle kõige kohta oleks veel küsimusi, aga ka sellega olen hiljaks jäänud.

Tänapäeval jääb selliseid vastamata küsimusi järeltulevatele kindlasti vähem, sest me ise jätame maha rohkem jälgi. Meie majaraamatu kaanele joonistas pildi (meie maja) rändur ehk pere keskmine. Tikkisin raamatu nimetuse linasele kangale ja liimisin PVA liimiga albumile.

Aed ei puhka

Marjad on korjatud ja puhkus ka otsas. Mingis mõttes nagu uus aasta alanud: puhkusest puhkuseni. Enamasti olin oma olemisega rahul, oli ju võimalus teha paljusid asju: koduseid töid, väljas käia, lapsi hoida, kokku saada, teatris ja kontserdil käia. Kripeldama jäid kaugused, s.t oleks tahtnud ka kodust kusagil hoopis kaugemal ära käia. Aga seekord läks sedamoodi. Ja reisi asemel kerkib meil väike suvemajake. Kahjuks ei võta see minult mineku tuhinat ära, aga tore on seal õhtul istuda küll ja lihtsalt olla, vaadata oma lillepeenart ja mõelda või niisama unistada.
Aed aga ei puhka. Selle aasta tublid õitsejad:

Monarda

Männas neiusilm

Elulõng

Ja teine elulõng

Liilija

Aed leeklill

Kärutäis kresse

Mis tal äda on

Söögi valmistamist ei ole ma kunagi pidanud oma lemmik tegevuseks. Ilmselt vist sellepärast, et peab. Samas on mõni kord vaaritada päris tore ja üldiselt käivad sellised kokkamise hood ka hooti peal. Kui hoog tuleb, siis  võtan asja tõsisemalt ette ja  katsetan ka uusi asju. Hiljuti proovisin esimest korda basiiliku pestot.
Kui olen  omast arust midagi eriti head valmistanud, siis veidi  ootan ja loodan, et meeski seda tähele paneks. Eesti mees, nagu ikka, ülearu sõnu ei pilluta. Mina ei saa aga jätta kiitust välja norimata :) ja ikka mainin, et "on ju hea toit".  Vastuse sain parima: "mis tal häda on" :D Selline vist ongi Eesti mehe suurim kiitus :)
Selliseid "mis tal äda on" toite aeg-ajalt ikka õnnestub valmistada. Puhkuse ajal olen vaaritanud kohe kuidagi eriti palju. Mõni päev näib, et ei olegi muud teinud, kui süüa ja nõusid pesnud. Samas on suvisel ajal  vaaritamine tunduvalt lihtsam, teen tiiru oma põllulapil ja toit olemas. Poodi on asja ikka hoopis harvem.
Eriti mõnus on hommikune tiir aias, kust peoga saab kaasa haarata rukolat, salatilehti, tilli, kurki ja tomatit. Salatile olen teinud juba kaks külvi ja kohe teen ka kolmanda, et saaks rohelisest kraamist pikemalt osa. Igatahes hommikused võileivad on eriti uhked ja n.ö maltsa olen kõik pereliikmed õpetanud sööma. Mis sellel maltsalgi äda on :)