Meie maja raamat

Maja on meil kasutusel juba mitmeid aastaid. Ehituse käigust on isegi tehtud mõned fotod, kuid väga-väga kahju on sellest, et seda, mis seal platsil enne meie maja valmimist oli, ei taibanud pildistada. Igatahes nüüd tulin mõttele, et võiks oma maja raamatut ka pidada. Olen kindel, et järeltulevad põlved on tänulikud sellise raamatu eest. Tegelikult peaks iga inimene oma elust midagigi üles kirjutama. Paraku on üsna sageli nii, et tahaks teada midagi oma esivanemate elust, aga küsida pole enam kelleltki. Sellist probleemi ei oleks, või oleks see väiksem, kui nad oleksid jätnud endast maha sõnalise jälje. Ka selgitustega fotod oleksid head olnud. Minul on olemas terve vanatädi album inimeste fotodega, keda ma ei tunne ja ei ole võimalik ka enam tuvastada, kuna ei ole enam kellegi käest küsida. Kahjuks ei ole ka fotode taha mitte ühtegi märget tehtud.

Meie esivanemate elu oli kindlasti raskem ja ilmselt tagantjärgi jutustades ka põnevam. Näiteks on minu tädi rääkinud, kuidas ta Venemaal elades koolis käis: sõitis rongi trepil, hoides kinni vaid käsipuust ja nii iga ilmaga (seal olid väga külmad talved).   Teine tädi rääkis aga, kuidas tema isa ja isa vennad sõitsid tsaari-venemaale uusi maid otsima ja endale elamist sättima. Esimene känd sai neile söögilauaks. Iga vend (4 venda) ehitas endale maja. Ka selle kõige kohta oleks veel küsimusi, aga ka sellega olen hiljaks jäänud.

Tänapäeval jääb selliseid vastamata küsimusi järeltulevatele kindlasti vähem, sest me ise jätame maha rohkem jälgi. Meie majaraamatu kaanele joonistas pildi (meie maja) rändur ehk pere keskmine. Tikkisin raamatu nimetuse linasele kangale ja liimisin PVA liimiga albumile.