Kui ühte ei ole teinud, siis teist tee rohkem

Võib öelda, et ka see suvi on läinud korda, sest olen isegi korra meres ujumas käinud. Küll ainult ühe korra, aga see läks  kirja päris ujumisena, mitte jalgupidi vees solberdamisena :) Vahepeal oli tegelikult juba lootusetuse tunne –ujuma ei saagi, mis suvi see on. Aga nii on, et kui ühte ei ole saanud teha või oled teinud vähem, siis teist teed sedajagu rohkem. Nimelt lugenud olen sel suvel päris palju. Ilmataatki soosis seda ju. Raamatu valik oli seinast seina. Mõned ülearu seebise süžeega naistekad, kergem reisikirjandus, ajaloovallast  ja siis veidi sügavama sõnumiga raamatud.

 „Verevermed“ ja „Võõra õue peal“  - olidki rohkem sellised rubriigist „Saladused“, ülepaisutatud süžeega, liiga lihtsaks nämmutatud lausetega, aga siiski eluline ja pinget ülevalhoidev lugemine.

„Harold Fry uskumatus palverännakus“ ei olnud küll midagi uskumatut, kuid see oli selline rahulik ja teatava pingega lugu pensioniealisest mehest, kes loodab palverännaku abil tervendada on vähihaiget tuttavat. Haiget ta ei tervenda, küll aga vabaneb ise mõnest painajast.  

Olsseni ajalooline triloogia koosnes kolmest raamatust „Puutumata maa“, „Kaarna karje“ ja „Metsa varjus“ ning rääkis otsapidi ka Eestimaast ja eestlastest 13. sajandil. Kirjutatud taanlase sule läbi ning ajast, mil kuningas Valdemar tuli maid juurde vallutama ja eestlasi ristiusku pöörama. Lihtsalt kirjutatud, ajastutruu, meeldiv lugemine. Küsitavusi tekkis ka, eriti teatavate nimetuste osas ja  kui ma tavaliselt ei pea end nii pädevaks, et võiksin tõlke üle viriseda, siis selles raamatus jäid ka mulle mõned väga kööbakad laused silma.

Siis lugesin läbi Lea Lion Dali raamatu. Kui ma esialgu mõtlesin, et milleks ma seda üldse lugema hakkasin, siis nüüd raamatu lõppedes, ma nii ei arva. Oli küll väga isiklik ja kindel on, et tema kogetu on ka ainulaadne, sest iga inimene siin maamunal ongi ainulaadne eksemplar. Üldmulje jäi hea ja usun, et tema kogemustest saavad tuge teised samas seisukorras olevad inimesed. Kas sellised nägemused end kõigile ilmutavad, vaevalt küll või kes teab? Mina siiski usun, et temas on tekkinud uus hingamine ja olemine. Kuigi oli võõras ja ka hirmutav lugeda, et tema ise tellis endale sellise haiguse, et siis sellest midagi õppida. Veidi nagu masohhistlik. Miks peaks inimene tahtma end piitsutada läbi vaeva, ise täpselt teadmata, kas sellest väljagi tuleb. Minu teooria järgi on siiski kõrgemad jõud meie sünnihetkel andnud kaasa kogu elupagasi. Mõnele on paigutatud sinna pagasisse ainult head asjad, teistele jagub  nurgelisemaid asju ning kolmandate elu ongi ainult kannatusi täis. Miks see nii on, ei tea? Kas karmavõlg tahab tasumist? Või ei jagu kõigile võrdselt võimsaid kaitseingleid või on kaitseinglid väljavihastatud? Taas ei tea? Kõigel siin ilmas on mingi põhjus, kahjuks me nendeni kõik ei küündi. Raamatust näib, et Lea on siiski küündinud.  Mina sain küll loetust positiivselt toetava laengu ning arvan, et Lea võiks kirjutada veelgi. Ta on nii vaimne, mõte on selge ja sulg jookseb hästi.

Kui ei oska enam lugemist valida ja kõigest on nagu villand, siis loen alati mõne „Minu …“ sarja raamatu läbi. Lihtsalt tore lugeda, kes kus käinud on. Minu Prantsuse-Guajaana on piisavalt kauge ja põnev paik, et sellest midagigi teada saada, seda enam, et ka meie rändur mõned kuud tagasi seda maad külastas. 

Fishman´i „Asenduselus“ ei viinud esimesed 100 lk mitte kusagile, seega jätsin lihtsalt pooleli.  Või oli asi selles, et ühte asja on saanud liiga palju ja lugemises on vaja teha lihtsalt paus sisse.