Kunagi ei tea, mis milleks

Igapäevaselt juhtub igasugu asju. Võib ju öelda, et juhtuda saavad vaid need asjad, mida sa juhtuda lased, aga minuga ei ole see millegipärast nii ja osaks saavad ka täiesti plaanimata äpardused. Ega äpardusi tegelikult teadlikult ei planeeritagi, kuigi tagant järgi tundub, nagu oleksin seda teinud;) Viimane äpardus jättis mind ühelt ammu kavandatud sõidult maha.  Kogu kurbuse juhtunu üle maandasin lilli istutades, raamatut lugedes ja võililleküpsiseid küpsetades.

Lillede jagu hakkab vist nüüd lõpuks täis saama. Mulle näib, et sel kevadel ei olegi ma midagi muud teinud, kui ainult istutanud. Nüüd on kastmise kord. Raamat, mida lugesin, oli tõeliselt hea. Viimasel ajal on mulle ette sattunud just sellised raamatud, mille puhul mõtlen, et midagi nii head ei ole ma ammu lugenud. Selline oli Ilmar Taska Pobeda ja Karen Fowleri Me oleme kõik täiesti endast väljas ja Jan Guillou Kurjus.

Nii et kui ma tagant järgi mõtlen, kumb variantidest, minek või kodus olek, oli parem, siis suure hulga tehtud tööde üle on mul ka hea meel ning lugemiseelamus oli ka seda väärt. Ja võib olla jäi sellest minekuta jäämisest midagi halba sündimata – vähemalt olen end häälestanud niipidi mõtlemisele - kunagi ei tea, mis milleks hea on.

Kookospähli koorest

Sellest on möödas juba mitu aastat, kui ostsin sellepärast kookospähkleid, et neist midagi meisterdada. Mäletan, et otsisin ideid siit ja sealt, kuid tol ajal ma neid eriti ei leidnud ka. Või vähemalt mitte selliseid, millele minu jõud ja mõistus peale hakkavad. Nööpe ma teha ei tahtnud ja nii ma siis neid sättisin nii ja naa. Kuni tuli uus idee. Seekord otsustasin nad panna teenima oma ülesannet basiiliku potikese hoidjana. Potiks on väike jogurtitops, muu sinna sisse ära ei mahtunud. Bambustikust lõikasin jalad, et tops korralikult püsti püsiks. Selleks sai puuritud augud pähkli põhja ja siis liimiga tikud kinnitatud.  See on siis kolmas koosekoorte kasutuskord. Võib olla tulevad neljas ja viies ka, kes teab, milliseid teid pidi ideed jooksevad ;)

Kookos maitseb mulle tegelikult väga, nii et sisu sai ikka ära söödud. Lemmik on Bounty, millest ei saa kunagi ära öelda, ja muidugi Raffaello, neid ampsaksin ka lõputult.

Kuidagi ei saa üle ega ümber ka kuust. Ühel õhtul oli ta kohe kuidagi eriliselt kollane ja piilus metsade tagant. Kuigi ma ise ei tunne end kuutõbisena, siis kassile mõjub vist küll nii – tema kräunub ja kräunub ning ei ole millegagi rahul.  Küll tahab toast õue ja õuest tuppa.   

 

Tee tööd ja näe vaeva, et oleks, mida nautida

Need aastad, mil oleme oma kodukeses elanud, on meie töödega kodu ümber kujunenud nii, et talvel on justkui talveuni, kevadel ärkamine ja suvel läheb möll lahti, kuniks sügiseks hakkab hoog vaikselt raugema. Nüüd kui kevad on täies ehtes, oleme ärganud väga virgena, sest valmimas on lipupeenar. Idee on vist arenenud mehega kahasse, suuremalt osalt on küll mehe teostus, kuid ega minagi käsi ei ole taskus hoidnud. Mõned lilled on istutatud ja midagi peaks juurdegi hankima. Tahaks küll, et nipsust oleks kõik valmis, aga ei saa. On segavaid tegureid. Esiteks lipuvarras, mis on niii pikk, et seda on keeruline koju transportida, siis möödunud suvel ostetud tuulik, mis osutus väheke praagiks ja vajab putitamist. Nii et ei saa nipsust ;)

Välja arvatud sääsed, on õhtud praegu väga mõnusad. Linnud laksutavad laulda ja õhk on paks erinevate õite lõhnast. Eile istutasin viinapuid, paprikaid ja veel lilli, s.t loodame edaspidi saada viinamarju, paprikaid ja muud kraami oma aiast ning ühtlasi loodame, et paneme ikka tähele ka seda õiteilu, mida need istutatud lilled varsti pakuvad. Selleks ikka on kõik need ideed ja kõik see hool ja vaev, et ükskord oleks, mida nautida ;)