Pargi pingil

Tegime pargipingil aega parajaks ja poiss sundis mind mängima oma telefonis taibu-mänge. Tema sai naerda ja mina sain naerda ning ühtlasi pidin tõdema – nutikuse koha peal on minul küll sõlm sees. Samas aga leevendus mõnevõrra minu mure: need mängud pole nii tobedad midagi - vajavad  loogikat, tähele panemist, täpsust, nutikust. Nii et kas just kogu aeg, aga las ta siis näpib oma telos. Ühtlasi võin ka meie ühisest ootamise ajast järelduse teha: seda, mida ei ole ise proovinud,  ei saa ka mõista. Seega tuleb ise ka neid arvuti- ja telomänge mõnikord kasvõi selleks, et mõista last, ise mängida.

Selle tunnikese jooksul, mil me seal istusime, käis prügikaste inventeerimas kolm erinevat meest. Kaks nägid välja veidi räsitud olemisega, kuid üks täiesti ontlik vanem härra. Kuidagi kurb hakkas. Mis ajab inimest pudeleid otsima? Küllap  lootus paremale elule?  Kujutan ette, et kui esimese korra häbi on ületatud, siis edasi võib isegi hasart tekkida.

Siis istus pargipingil kaks seltskonda noori. Ühed lärmakad ja teised vähem lärmakamad, aga suitsetamise jaoks olid vähemalt osad neist ilmselgelt liiga noored. Lärmakad kippusid ka omavahel kaklema ja üleüldse reostasid ümbrust ja ei olnud linna esinduslikul platsil suurem asi vaatamisväärsus. Minu sisemine politsei käis vaid mõttes neile korda majja löömas, tegelikuks sekkumiseks jäi mul julgust väheks ja ega me ei julgegi tegelikult sekkuda. Kuigi peaks, kasvõi selle prügi pärast, mis neist maha jäi.

Aga ilm oli ilus, Pärnu on ilus, enesetunne oli hea, tähelepanekud on vaid hetked elust enesest. Nii on!