*Hommikul oli
väga raske tõusta. Täiskuu mõju vist. Telefoni
unustasin ka koju, isegi selles võib kuu süüdi olla. Üks tundmatu ja kaks teada
kõnet oli õhtuks. Traditsioonilisel klubiüritusel oli tore, nagu ikka, olime
lõbusal lainel ja naerda sai, mida ongi ju tarvis.
*Terve päev
kulges hästi, aga õhtul helistas keegi, kes rikkus tuju, tegi meele mõruks ja
pani päris nördima, sest meil oli plaan tehtud, aga tema oma vindise peaga
palus loobuda. Ise endale sisse kallatud haigus on raske haigus, mis sellest,
et 100% ise tekitatud ja kole kahju on, et see nii on. Äkki hommik on õhtust
targem.
*Hommikul selgus,
et oleme ikkagi oodatud vaatama päevakangelase probleemidele. Sõitsime kohale
ja pidasime selle istumise isekeskis. Muidu oli ju kõik hästi, aga südamesse
jäi suur kahjutunne. Kahju on temast endast, tema lähedastest ka, sest oi kui
palju mõjutab ikka alkohoolikust perepea kõigi lähikondsete elu.
Kodune õhtu oli
aga eriti tore. Taipasin võtta välja fotod ja neid me vaatasime. Naersime minu
soenguid ja riidemoodi. Kentsakal kombel tundub kaasaeg alati parem. Aga nende
piltide tegemise hetkel oli ka kaasaeg ja siis tundusid need soengud ja valitud
rõivad igati ägedad.
*Hommikupoolik
kulges lastele kraami kaasa pakkides ja pärides: kas marju tahad, aga
kartuleid, porgandeid, sibulaid? Kas te kõrvitsat sööte? Õnneks taheti. Ilmataat
lubab ka külmemat poolt näidata ja mul olid porgandid alles maas. Neid ma siis
õhtupoole üles kraapisin. Ilm oli nii ilus, kui üks novembrikuu päev olla saab
ning õues oli mõnus toimetada. Tegelikult ei ole ma mitte kunagi nii hilja
porgandeid võtnud.
*Koju tulles oli
uksematil hiirelaip, meie tubli kiisu oli oma ülesannete kõrgusel. Ise teen
küll suht mõttetuid asju. Hakkasin ühte kotti heegeldama ja jõudsin sellesse
staadiumisse, et mul vist ikka seda vaja ei ole, kuhu ma sellega lähen, mul ei
pea niipalju kodukootud asju olema. Praeguse seisuga jätsin katki selle
heegeldamise. Aga mida ma siis teen?
*Esimene lumi,
selline väike kirmeke, aga ikkagi lumi. Üleüldse oli vahva päev. Tegelesin lastega ja neile meeldis see, mis ma olin
välja mõelnud. Seda enam olin õnnelik, et ma ei pea end ju tugevaks
juhendajaks, õpetajaks, meelelahutajaks, aga lastega tegelemiseks on neid kõiki
omadusi vaja.
*Olen õhinas oma
meisterdustest. Selline sättimine ja väljamõtlemine pakub mulle tõesti palju
meelerahu ja rõõmu. Hommikusöögi saiast leidsin ka südame, ja rohkem polegi
vist rõõmusolemiseks vaja.