neljapäev, 25. november 2021

41: nädal

 

*Hommikul oli väga raske tõusta. Täiskuu mõju vist.  Telefoni unustasin ka koju, isegi selles võib kuu süüdi olla. Üks tundmatu ja kaks teada kõnet oli õhtuks. Traditsioonilisel klubiüritusel oli tore, nagu ikka, olime lõbusal lainel ja naerda sai, mida ongi ju tarvis.

*Terve päev kulges hästi, aga õhtul helistas keegi, kes rikkus tuju, tegi meele mõruks ja pani päris nördima, sest meil oli plaan tehtud, aga tema oma vindise peaga palus loobuda. Ise endale sisse kallatud haigus on raske haigus, mis sellest, et 100% ise tekitatud ja kole kahju on, et see nii on. Äkki hommik on õhtust targem.

*Hommikul selgus, et oleme ikkagi oodatud vaatama päevakangelase probleemidele. Sõitsime kohale ja pidasime selle istumise isekeskis. Muidu oli ju kõik hästi, aga südamesse jäi suur kahjutunne. Kahju on temast endast, tema lähedastest ka, sest oi kui palju mõjutab ikka alkohoolikust perepea kõigi lähikondsete elu.

Kodune õhtu oli aga eriti tore. Taipasin võtta välja fotod ja neid me vaatasime. Naersime minu soenguid ja riidemoodi. Kentsakal kombel tundub kaasaeg alati parem. Aga nende piltide tegemise hetkel oli ka kaasaeg ja siis tundusid need soengud ja valitud rõivad igati ägedad.

*Hommikupoolik kulges lastele kraami kaasa pakkides ja pärides: kas marju tahad, aga kartuleid, porgandeid, sibulaid? Kas te kõrvitsat sööte? Õnneks taheti. Ilmataat lubab ka külmemat poolt näidata ja mul olid porgandid alles maas. Neid ma siis õhtupoole üles kraapisin. Ilm oli nii ilus, kui üks novembrikuu päev olla saab ning õues oli mõnus toimetada. Tegelikult ei ole ma mitte kunagi nii hilja porgandeid võtnud.

*Koju tulles oli uksematil hiirelaip, meie tubli kiisu oli oma ülesannete kõrgusel. Ise teen küll suht mõttetuid asju. Hakkasin ühte kotti heegeldama ja jõudsin sellesse staadiumisse, et mul vist ikka seda vaja ei ole, kuhu ma sellega lähen, mul ei pea niipalju kodukootud asju olema. Praeguse seisuga jätsin katki selle heegeldamise. Aga mida ma siis teen?

*Esimene lumi, selline väike kirmeke, aga ikkagi lumi. Üleüldse oli vahva päev. Tegelesin  lastega ja neile meeldis see, mis ma olin välja mõelnud. Seda enam olin õnnelik, et ma ei pea end ju tugevaks juhendajaks, õpetajaks, meelelahutajaks, aga lastega tegelemiseks on neid kõiki omadusi vaja.

*Olen õhinas oma meisterdustest. Selline sättimine ja väljamõtlemine pakub mulle tõesti palju meelerahu ja rõõmu. Hommikusöögi saiast leidsin ka südame, ja rohkem polegi vist rõõmusolemiseks vaja.

neljapäev, 18. november 2021

40: nädalakiri

 

*Ma ei ole üldsegi mitte katteta lubaduste andja, aga kui minu poole pöördus äärmiselt sümpaatne aktsendiga eesti keelt kõnelev välismaalane ja soovis ühte teenet, siis andsin talle mitte küll 100% kindla, kuid ikkagi midagi lubaduse moodi, sest selline sümpaatia sulatas südame. Naasnud koju sain aru, et see ikka ei saa nii minna. Need ilusad sinised silmad… Ei oleks pidanud silma vaatama, tema viisakus oleks võinud tuimaks jätta…😃 Igatahes kirjutasin täna vabandava meili äraütleva vastusega, sest minus ei ole lihtsalt niipalju stahhaanovlast, et hakkaksin ületunde tegema.

*Auto sai talvekummid ja kutsa uut jalutusringi märgistada sel ajal, mil kumme vahetati. Koer oli elevil ja ega tal seda märgistamisekraami pikalt ei jagunud 😀. Pärast tegin kodus õuetöid ja siis tulid lapsed ja aeg oli nende päralt. Kondasime metsas, kaunistasime õuevaase uute metsast pärit kompositsioonidega, tassisime lauajuppe valest kohast õigesse kohta. Tegime ahjukartuleid ja praadisime kala. Meisterdasime issile isadepäeva üllatust, mängisime lauamänge, lugesime õhtujuttu. Mõni päev tundub kuidagi teistest pikem, sest sinna mahub lihtsalt topelt kogus rohkem tegevusi.

*Unustasin pesu ujulasse kaasa võtta, lähenesin ujulale rumala peaga kõnnitee kaudu, panin pärmitaignasse 1 kilo jahu asemel kogemata 2 kilo. Minus on tärganud taas udupea. Seega pidin retuusid palja pee peale panema, taignakogust suurendama ja häbi tundma liiklusmärgi eiramise pärast.😂 Aga muidu oli ju tore. Kuigi, et jah, ma ei ole harjunud enam nii suure pere ema olema ja see melu ning kõik kokku, võttis mu lausa võhmale. Peale ujumist koristasin, kokkasin, küürisin ja siis jälle samas järjekorras otsast peale, sest iga natukese aja pärast näis, nagu poleks ma midagi teinudki: mustad nõud tekkisid nagu lohe, kellel ühe pea asemel kerkib kiiresti juurde mitu; kohtadele pandud asjad muundusid imeväel laiali ja laua tagant hüüdsid pidevalt kolm nukitsameest mämm-mämm.

* Ma vist ei peaks laste instasid vaatama, targem oleks pista pea jaanalinnukombel põõsasse, siis oleks minu meelerahu ka paigas. Ma ei ole seda lahtilaskmist enda jaoks veel sada protsenti läbi mõelnud ja ma ei ole ka seda vist päris selgeks saanud, milliseid valikuid ma suudan aktsepteerida, milliseid mitte. Või kas üldse on võimalik oma laste elude suhtes ükskõikset nägu teeselda. Vist ei ole. Puudutab ikka ja igavesti. Nii et miski mind hommikul häiris, aga see läheb mööda, ma usun, sest ma ikkagi usun lastesse ka.

*Oli taas karge ja kaunilt härmas hommiku kord. Seda härmatist jagus terveks päevaks. Muidu oli kõik argine, ei midagi eristuvat, erutavat, ergutavat, kui välja arvata see, et tellisin suht ebapraktilisi, vaid ilu jaoks mõeldud asju. Aga tahtsin ja tellisin. Ning lisaks sain uudishimu rahuldatud ühe kõne abil. Telefon on üldse viimasel ajal minu truu kaaslane.

*Lisaks loetud raamatutest rääkisime ka elusügise teemadel, et mis vanuses see õige elusügis siis on, kas siis kui kõik juba hääbub, või ikkagi siis, kui nopid vilju, mõtled elus olnu üle. Siis vaatasin Roaldi saadet ühest suurperest. Super vahva emme oli selles peres, kuid raske oli aru saada, kuidas sellises möllus suudetakse õppida, õpetada, rahulikuks jääda. Lausa müstika. Ilmselt kohaneb inimene sellega, mis talle antud on. Minul on argipäeviti vaid kass ja koer ja tunnen ka et tegemist küll. Mugavustsoon muutub ilmselt laiemaks ka sellise võimaluse avanedes. Ütlevad ja pensionäridki, kes koju jäävad, et enam ei viitsi tööle minnagi.

*Kust küll tulevad unenäod. Täna nägin lausa filmi unes, oli teine ilus ja põnev ühteaegu. Päeval vaatasin päris filmi, mille vaatamist plaanisid pikalt. Mulle meeldis väga Endla küünis vaadatud „Must lind“ ja selgus, et selle David Harroweri näidendi „Blackbird” järgi on ka film “Una”. Õhtul vaatasin pigem telefoni ja küünlatuld. Täna ei läinudki valgeks.

esmaspäev, 15. november 2021

Kaks kaarti

 Väike kaarditegu oli taas päevakorral. Lapse heaks ja ühe tuttava heaks. Selline väike lihtne tegu, nagu ikka minu mõtted on minu nägu. Nii on ja talletan need ennekõige iseendale mälus hoidmiseks. 


Tuttava kaardi sisse poetasin ka veidi seemneid, et tal oleks isu ikka ja jälle oma sõrmi mulla sisse pista. 


neljapäev, 11. november 2021

39 neljapäev ja neljapäev

 

*Teen oma igapäevast tööd mõnikord kirega, teinekord pisut tuimemalt. Enamjaolt olen rahul, sest minu töö sisu meeldib mulle, mulle ei meeldi vaid see, kui vähestele see päriselt korda läheb. Mõnikord tunnen nii. Üldiselt siiski ma ei oota ei kiitust, ei tunnustust, ei tänu, piisab vaid, kui on huvitunuid. Aga kui siis ka kiitus või tänu tuleb, on see seda magusam. Võttis isegi kohmetuks.

*Täna on põhjust mõelda taas sellele päevale, mis oli täis teadmatust, valu, ootusärevust, suurt valu ja lõpuks rõõmu – sain emaks. Otsisin talle ilusat mõtet, mis annaks sõnumi, tõstaks toonust, oleks armas. Olen siiralt rõõmus, et ta mul olemas on, sest ta on mind nii palju õpetanud nii otseselt kui kaudselt. Ma õppisin tema kaudu olema ema.

*Hommik algas koogi küpsetamisega, sest ülejäänud lastega mõtlesime minna eilse sünnipäevalapse päeva tähistama. Kutsusin kohale ka üllatuse, keda me polnud silmast-silma aastaid näinud. Ma ei küsitlenud oma last eelnevalt, mõtlesin, et üllatused on ju toredad ja seepärast ta ei teadnud arvatagi. Kuid tegelikult päris valutult ei läinud, tema oleks soovinud valmistuda ja ta tundis eht eestlaslikku oi süüa vähe, põrand pole nii puhas jne. tegelikult oli ikkagi kõik ülimalt armas ja tore. Ühe pere nii lähedased sugulased üle aastate koos, seda võimalust pole meil olnud ammu ja ei tule ka varsti, sest üllatus sõidab oma koju tagasi.

*Mõtlesin, et võtan vabalt. Ilm oli ka kehvake ja võib ju vihmapüha pidada. Siis aga märkasin, et pliidi praeahjul on plekid, pesukorv on täis, korjatud õunad hakkavad mädanema ja nendega peaks midagi ette võtma. Ja nii see päev läks.

*Hommikused vestlused kiisu ja kutsuga on tavalised. Kutsuga on alati konkreetne jutt, et nüüd lähed õue ja ole hea poiss, valva hoolega. Kiisuga on keerulisem, tema tahab minna küll, kuid uksepealt vaadates talle mõnikord miski ei meeldi ja siis ta seisab seal otsustusvõimetult. Täna otsustas ta siiski minna, aga vaid selleks, et teisest uksest tuppa tagasi tahta. 

Õhtul koju tulles selgus aga, et koer oma valvamise ülesannet korralikult täitnud ei olnud, sest trepil ootas mind üks pakk. Kuidas tooja trepini jõudis? Mina küll kardaks võõrast suurt koera. Oli vist mingi koeralausuja.

*Hommik oli tõesti ilus ja külmakrõbe, -8 kraadi näitas termomeeter. Eks oli ka aeg külmemaks minna, kaua seda vihma siis ikka peab taluma. Muidu oli tavaline tööpäev ja tavaline kodune õhtune telo ja telkuga.



*Tänane hommik võttis vastu hoopis peene uduvihma ja valju tuulega. Niipalju siis sellest talumisest. Tuleb taluda! Aga päevane aeg on nagunii tubane, siis olgu seal õues nagu on. Hakkasin meisterdama midagi, mis ootamatult sütitas mind. Aga muidu muljeid vist ei olegi, telekauudiseid ei hakka ümber jutustama.

neljapäev, 4. november 2021

38: neljapäev ja uus neljapäev

 

*Saatsin lapsepõlve sõbrannadele ühe naljaka patsidega piiga pildi, et veidi ergutada meie sõprust. Tahab ju sõpruski sooja, tähelepanu,  meelel hoidmist. Pärast oli üks teine seltskond ja reisimuljete minutid. Paraku on nii, et mõni inimene osutub tüütuks, no ei ole ühel lainel ja on pisut liig mulle, sest lihtsalt ei jaksa kuulata neid pikki, mööda tühja-tähja jooksvaid heietusi. Kuid täna oli mul siiralt hea meel, et ta sai kodust välja, et ta sai jagada oma rõõmu. Sest ka selle hinges pesitseva rõõmuga on nii, et see võib jagamata jätmise korral muutuda kurbuseks.

*Pidasime aasta tagasi Hedon spaa vaikse spaa paketi plaani, aga tuli k ja rikkus plaani ära. Täna läks see õnneks. Üldiselt läksime tundmatusse, sest pole seda asutust varem külastanud. Pelgasin pisut ka oma kannatamatust, sest ma tean, kuidas ma spaas käies ühest saunast teise hüppan, üheski neist pikemalt peatumata. Natuke higistan ja juba go. Hedon spaas oli aga tõepoolest vaikne rahulik olemine, rahvast vähe, kõik protseduurid olid hajutatud, mängis vaikne muusika ja see rahu ja vaikus iseendasse tuli ka kuidagi iseenesest kohale. Käisime läbi kõik …aariumid, mis pakuti. Minu lemmik oli soolabassein, hetkeks tuli tunne nagu loksuksin Vaiksel ookeanil, pea mõtetest tühi, ainult mina ja ookean. Tegelikult oli kõik seal tore, ka need hooldustooted, tee-aeg ja teenindus.

Kuna juba kodust välja olime, siis olime päeva planeerinud mitu tegevust, meil oli ka pilet küüni, etendus „Must lind“. Sedagi valikut ei pea kahetsema. Sügav sisu, lihtne ja loogiline, väga heas esituses lugu, sain tõesti elamuse ja pikalt mõtteainet. See on küll minu selle-aasta top 1 nähtud etendus.

*Ootasin lapsi koju, kaks neist saabusid oma rännuteedelt ja rändasid lõpuks edasi oma koju, õnneks jäi üks ikka mulle ka. Tegime koos kutsu õnnelikuks ja jalutasime pikema ringi, kui mina tavaliselt teen.

*Läksime kinno „Tulilindu“ vaatama, sest pühapäev ja pole oma suurte lastega midagi ka ammu koos teinud ja mulle selle filmi promo mõjus küll kutsuvalt. Film mulle meeldis, kuid nagu ka minu kaasa arvas, et inglise keel venelaste suus oli võõras. Vene keel oleks kindlasti kõlanud usutavamalt, kuid see film liigutas sellegipoolest. Mitte et ma ei mõistaks omasooarmastust. Aga koju sõitsime küll vaikides. Sõnu nagu polnudki, kumbki mõtles omi mõtteid.

*Selle aasta tsükkel on taas jõudnud pimedamale poolele. Hommikul tööle minnes on hämar ja õhtul koju tulle sama lugu. See pimedus pigistab mind igal aastal tugitooli üha varasemal kellaajal. Pimedas ei taha kappe koristada, põrandat pesta. Isegi nõude pesemine on pimedas kuidagi tülikam kui valguseajal.

*Kalmistu oli õhtul küünlaleegikirju, panin ka küünlad maja vanaperenaise ja äia hauale. Kodus kaminasimsil süütasin oma lahkunud perele kolm küünalt.



*Eilne UV-faktor rääkis pandeemiast ja sotsiaalmeedia tähendustest. Sotsiaalmeedial on oma võlujõud küll, ta kutsub vaatama kasvõi korraks, ühesilmagagi piiluma sekundiks – ühesõnaga sõltuvus. Lisaks satud sõltuvusse ka kellegi elust, kes jagab oma päevategemisi, mingeid muid nüansse mingil teemal. Jaa nii piiludki youtube, instagrammi, blogi, et kas ta juba on kirjutanud, filminud. Kui üks päev ei ole, olen pettunud, aga kui nädal aega ei ole märkigi, olen juba mures, kas miskit on juhtunud. Vot täiesti minueluväline mure ju, mis võib ka mureks saada. Kes seda oleks kümme aastat tagasi osanud ette näha.

esmaspäev, 1. november 2021

Üks suur kaarditegu

 Olen rebinud vanade kalendrite ümbriseid, pakendite kartonge jms ning neid säilitanud mõttega: teen neist midagi. Kas siis kaarte või silte või muud midagi sellist. Viimased kaartid olidki otsa saanud ja proovisin midagi ummamuudu luua. Et siis oleks hea käepärast võtta ja eks mulle ikka meeldib ka erinevaid kujundeid sättida ja mõelda. Ise olen rahul ja ega muu polegi oluline.