Neljapäev, 25. november 2021

41: nädal

 

*Hommikul oli väga raske tõusta. Täiskuu mõju vist.  Telefoni unustasin ka koju, isegi selles võib kuu süüdi olla. Üks tundmatu ja kaks teada kõnet oli õhtuks. Traditsioonilisel klubiüritusel oli tore, nagu ikka, olime lõbusal lainel ja naerda sai, mida ongi ju tarvis.

*Terve päev kulges hästi, aga õhtul helistas keegi, kes rikkus tuju, tegi meele mõruks ja pani päris nördima, sest meil oli plaan tehtud, aga tema oma vindise peaga palus loobuda. Ise endale sisse kallatud haigus on raske haigus, mis sellest, et 100% ise tekitatud ja kole kahju on, et see nii on. Äkki hommik on õhtust targem.

*Hommikul selgus, et oleme ikkagi oodatud vaatama päevakangelase probleemidele. Sõitsime kohale ja pidasime selle istumise isekeskis. Muidu oli ju kõik hästi, aga südamesse jäi suur kahjutunne. Kahju on temast endast, tema lähedastest ka, sest oi kui palju mõjutab ikka alkohoolikust perepea kõigi lähikondsete elu.

Kodune õhtu oli aga eriti tore. Taipasin võtta välja fotod ja neid me vaatasime. Naersime minu soenguid ja riidemoodi. Kentsakal kombel tundub kaasaeg alati parem. Aga nende piltide tegemise hetkel oli ka kaasaeg ja siis tundusid need soengud ja valitud rõivad igati ägedad.

*Hommikupoolik kulges lastele kraami kaasa pakkides ja pärides: kas marju tahad, aga kartuleid, porgandeid, sibulaid? Kas te kõrvitsat sööte? Õnneks taheti. Ilmataat lubab ka külmemat poolt näidata ja mul olid porgandid alles maas. Neid ma siis õhtupoole üles kraapisin. Ilm oli nii ilus, kui üks novembrikuu päev olla saab ning õues oli mõnus toimetada. Tegelikult ei ole ma mitte kunagi nii hilja porgandeid võtnud.

*Koju tulles oli uksematil hiirelaip, meie tubli kiisu oli oma ülesannete kõrgusel. Ise teen küll suht mõttetuid asju. Hakkasin ühte kotti heegeldama ja jõudsin sellesse staadiumisse, et mul vist ikka seda vaja ei ole, kuhu ma sellega lähen, mul ei pea niipalju kodukootud asju olema. Praeguse seisuga jätsin katki selle heegeldamise. Aga mida ma siis teen?

*Esimene lumi, selline väike kirmeke, aga ikkagi lumi. Üleüldse oli vahva päev. Tegelesin  lastega ja neile meeldis see, mis ma olin välja mõelnud. Seda enam olin õnnelik, et ma ei pea end ju tugevaks juhendajaks, õpetajaks, meelelahutajaks, aga lastega tegelemiseks on neid kõiki omadusi vaja.

*Olen õhinas oma meisterdustest. Selline sättimine ja väljamõtlemine pakub mulle tõesti palju meelerahu ja rõõmu. Hommikusöögi saiast leidsin ka südame, ja rohkem polegi vist rõõmusolemiseks vaja.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar