Kirev nädal

Möödunud nädala märksõnad on palgapäev, koolitus, natuke tõbi, autoremont, uus sonks, piparkoogid, lapsukesed, kadrisandid, eriline rõhk neist viimasel kolmel. Täitsin oma mammastaatust ning  harjumatut möllu ja tralli ning jauramist jagus kahele päevale. Perepoeg andis teada, et lapsesaamis soovi tal küll kunagi ei teki ja pidas paremaks põgeneda. 😃

Täna on kodu taas korda seatud ja olen sellest kirevusest lausa väsinud. Siinkohal meenub eksnaabrinaine, kes ootas pikisilmi oma lapsi koju ja kui nad läinud olid, oli ta jälle rõõmus, et nad läinud olid – sai taas ise, koos oma harjumustega edasi elada. Nüüd tean, mida ta tundis. Mis ei tähenda seda, et ma seda kõike korrata ei tahaks. Ikka tahan.😙

Viimased viljad ja teise potiga

Viimased viljad sellel aastal, natuke spinatit kasvuhoonest, järelvalminud tomatid kapipõhjast ja tuppa toodud minipaprikad,  on nagu tükike suvejätku pilkases sügishalluses. Mõni päev võibki ju päikeseline olla, aga sellest on raske tööinimesel osa saada. Seega vaatan neid väikeseid punaseid nupsukesi, põletan küünalt ja tegelikult panin ka jõulukuulid toanurgas põlema.  

 

Need kõiksugu viljad kipuvad ka potti minema (kuhu neid mujale ikka panna) ja halvematel päevadel ka tüli tekitama. Õnneks mitte iga päev, aga ikka just neil halvematel juhtub, et kui üks ei pirtsuta pirtsutab teine. Tegin makarone hakklihaga, mis on ilmselt eestlaste selline tavaline argiroog. Mina aga ei taha ju tavalisi asju teha ja tegelikult olen ka nakatunud tervislikkuse pisikusse. Seega riivisin porgandeid ja kõrvitsat, hakkisin sibulat ja tükeldasin tomateid ning tegin koos hakklihaga sellise maitsva mögina, mille lisasin makaronidele. Poiss sõi ja ei maininud kordagi, et mis porgand, mis kõrvits. Taldrikutäiest võis järeldada, et maitseb. Mees aga nägi, kuidas ma kõrvitsat ja porgandit riivisin ning ega siis kisagi - mis kõrvits, mis porgand – tulemata ei jäänud. Jonni pärast pandi vaid sutsuke taldrikule ja õhus oli solvumise hõngu. Mina olin solvunud, et minu pingutus ei loe midagi ning tema oli solvunud, et kõrvits ja porgand ning kõik kokku keeratud.

Eile õhtul mängis köögitöö taustaks Papad ja mammad, kus Jüri tunnistas ausalt, et oli viisakusest kõik need aastad söönud Ulla kooki (oli vist kook). On ju päris kohtutav, kui pead vastu tahtmist, ainult puhtast viisakusest, tegema midagi sellist, mis on täiesti vastukarva. Igatahes  mõjus see aus ülestunnistus mulle selliselt, et kavandatud kõrvits-porgand tatrapudru sisse ei rännanud. Tatrapuder tuli traditsiooniliselt hakkliha ja sibulaga. Kõrvitsast-porgandist sai kõrvale hoopis soe salat. Mille tegemiseks tükeldasin need tülitekitajad, natuke praadisin neid pannil, lisasin sibula ning panin potti vähese veega hauduma. Kõige peale läksid sügavkülmast võetud herned ja lõpuks maitsestasin tüümianiga selle hautise.

Selleks ajaks oli jonnihoog ammu lahtunud, mina olin Jüri ütlemisest õpetust saanud ja mees sõi, ei kiitnud, kuid ega iga pudru pärast ei pea seda kiitust ka ootama. Veider küll, aga need jubedad porgand-kõrvits sobivad, kui pott on teine 😃

Aitäh Papad-mammad!

Same, same, same

Millegipärast kõlab same, same, same kuidagi paremini kui sama, sama, sama. Nii et kõik on meil same, mis tähendab hästi. Kuigi pikalt äraolnud meespoolele oli asju, mis vahepeal on toimunud, jutustada küll. Näiteks meie hea ja armas mõmmikoer siiski uriseb mõne võõra peale, meie lapsu sai eluvetel esimesed ristsed, minu tädi hakkab allavanduma hooldekodu aurale, auto mängis vingerpusse ja natuke nipet-näpet veel. Kõik negatiivse maiguga uudised, aga me ju elame ja see kõik käib elu juurde. Ikka kurbus ja rõõm, rõõm ja kurbus, sekka mõni üllatus ka.

On üllatus või juhus, kuidas võtta, aga suures linnas käies jooksin kokku kolme tuttava inimesega. Kõlab bingo tabamusena, kui inimesed eri paigust sõidavad hommikul linna, kuhu neil tegelikult väga harva asja on, ja siis lihtsalt koperdavad üksteisele otsa. Nii nägin üle mitmete kuude P-d. Teises poes tuli mulle vastu M. Ja bussijaamas K. Üleüldse mängivad juhused elus suur rolli, või siis hoopiski ettemääratus. Või siiski julgus unistada ja neid unistusi ka ellu viia. Või hoopis karisma, tahtejõud, huumor ja seltskond.

Vaatasin Uusmaakate  viimast blogipostitust, mis oli üliäge meenutus Sõrvesääres veedetud aegadest, eellugu suvilaostule, ja tundsin endas väikest torget. Mina ei ole osanud luua selliseid traditsioone, tähele panna selliseid hetki ja organiseerida mõnusat olemist. Oleme käinud ja olnud, aga meie olemistes on olnud liiga vähe emotsioone. Aega tagasi ei keera, aga vist pole veel hilja asja parandada. Või kuidas? Võib olla ei olegi meis sellist erksust ja hinge?! Olen ju enamasti rahul kui kõik on same same same.