Libe libeda peal

Nalja ja naeru peab elus ikka olema. Kui teised ei tee, siis peab ise tegema. Ja mõnikord on nii, et naljatuju nagu polegi, aga nali juhtub ikkagi. Selline haledakene, kogemata, enda tahtest sõltumata, mis on tegelikult äpardus ja selle toimumise hetk nii väga naljaks ei olegi. Kuigi mind ajavad need äpardused ka sellel toimumise hetkel naerma, aga kui oled üksinda ja pole kellegagi koos naerda, siis jääb see suurem itsitamine ikka hilisemaks.

Viimane nali-haldakene juhtus päälinnas käies. Ajasin oma asju ja olin seal juba mitmed tunnid ringi tampinud kui teekond viis mind Kristiine keskusesse. Vaatasin ühest poest ühte ja teisest poest teisi asju, kui ühel hetkel tunnen, mu sukapüksid vajuvad, vajuvad ja vajuvad, ühel hetkel saabus juba kriitiline piir, ja peaaegu seisin püksid kindardel (nii ütles minu armas isa, kui püksid olid allavajunud ja seisid kusagil ebamäärasel maal). Kusjuures see viimane faas oli juba eriti kriitiline ja vajumine toimus imekiiresti. Et mitte häbisse jääda, haarasin esimese ettejuhtuva kampsuni ja suundusin kramplikult jalgu lohistades sellega proovikabiini. Poed on ju igavesed suured koplid ja juba selle tuvastamine, kuhu poole pean suunduma, sundis mind tegema mõned üleliigsed sammud. Igatahes jõudsin viimase vindi peal, kergitasin oma püksid õigele kohale ja siis vaatasin päästva kampsuni ka üle. Minu kätte oli sattunud virsikukarva kena kampsun. Väga isutas mind tegelikult seda ostma, aga suutsin end sundida loobuma, sest mul on kampsuneid lademetes.

Igatahes ärge pange endale selga kahte libisevat materjali üksteise otsa. Milline füüsikaseadus selle kohta käib, ma ei tea. Kindel on see, et üks libe libiseb teise libeda otsas ükskord niikuinii 😅