Viimased viljad ja teise potiga

Viimased viljad sellel aastal, natuke spinatit kasvuhoonest, järelvalminud tomatid kapipõhjast ja tuppa toodud minipaprikad,  on nagu tükike suvejätku pilkases sügishalluses. Mõni päev võibki ju päikeseline olla, aga sellest on raske tööinimesel osa saada. Seega vaatan neid väikeseid punaseid nupsukesi, põletan küünalt ja tegelikult panin ka jõulukuulid toanurgas põlema.  

 

Need kõiksugu viljad kipuvad ka potti minema (kuhu neid mujale ikka panna) ja halvematel päevadel ka tüli tekitama. Õnneks mitte iga päev, aga ikka just neil halvematel juhtub, et kui üks ei pirtsuta pirtsutab teine. Tegin makarone hakklihaga, mis on ilmselt eestlaste selline tavaline argiroog. Mina aga ei taha ju tavalisi asju teha ja tegelikult olen ka nakatunud tervislikkuse pisikusse. Seega riivisin porgandeid ja kõrvitsat, hakkisin sibulat ja tükeldasin tomateid ning tegin koos hakklihaga sellise maitsva mögina, mille lisasin makaronidele. Poiss sõi ja ei maininud kordagi, et mis porgand, mis kõrvits. Taldrikutäiest võis järeldada, et maitseb. Mees aga nägi, kuidas ma kõrvitsat ja porgandit riivisin ning ega siis kisagi - mis kõrvits, mis porgand – tulemata ei jäänud. Jonni pärast pandi vaid sutsuke taldrikule ja õhus oli solvumise hõngu. Mina olin solvunud, et minu pingutus ei loe midagi ning tema oli solvunud, et kõrvits ja porgand ning kõik kokku keeratud.

Eile õhtul mängis köögitöö taustaks Papad ja mammad, kus Jüri tunnistas ausalt, et oli viisakusest kõik need aastad söönud Ulla kooki (oli vist kook). On ju päris kohtutav, kui pead vastu tahtmist, ainult puhtast viisakusest, tegema midagi sellist, mis on täiesti vastukarva. Igatahes  mõjus see aus ülestunnistus mulle selliselt, et kavandatud kõrvits-porgand tatrapudru sisse ei rännanud. Tatrapuder tuli traditsiooniliselt hakkliha ja sibulaga. Kõrvitsast-porgandist sai kõrvale hoopis soe salat. Mille tegemiseks tükeldasin need tülitekitajad, natuke praadisin neid pannil, lisasin sibula ning panin potti vähese veega hauduma. Kõige peale läksid sügavkülmast võetud herned ja lõpuks maitsestasin tüümianiga selle hautise.

Selleks ajaks oli jonnihoog ammu lahtunud, mina olin Jüri ütlemisest õpetust saanud ja mees sõi, ei kiitnud, kuid ega iga pudru pärast ei pea seda kiitust ka ootama. Veider küll, aga need jubedad porgand-kõrvits sobivad, kui pott on teine 😃

Aitäh Papad-mammad!