Same, same, same

Millegipärast kõlab same, same, same kuidagi paremini kui sama, sama, sama. Nii et kõik on meil same, mis tähendab hästi. Kuigi pikalt äraolnud meespoolele oli asju, mis vahepeal on toimunud, jutustada küll. Näiteks meie hea ja armas mõmmikoer siiski uriseb mõne võõra peale, meie lapsu sai eluvetel esimesed ristsed, minu tädi hakkab allavanduma hooldekodu aurale, auto mängis vingerpusse ja natuke nipet-näpet veel. Kõik negatiivse maiguga uudised, aga me ju elame ja see kõik käib elu juurde. Ikka kurbus ja rõõm, rõõm ja kurbus, sekka mõni üllatus ka.

On üllatus või juhus, kuidas võtta, aga suures linnas käies jooksin kokku kolme tuttava inimesega. Kõlab bingo tabamusena, kui inimesed eri paigust sõidavad hommikul linna, kuhu neil tegelikult väga harva asja on, ja siis lihtsalt koperdavad üksteisele otsa. Nii nägin üle mitmete kuude P-d. Teises poes tuli mulle vastu M. Ja bussijaamas K. Üleüldse mängivad juhused elus suur rolli, või siis hoopiski ettemääratus. Või siiski julgus unistada ja neid unistusi ka ellu viia. Või hoopis karisma, tahtejõud, huumor ja seltskond.

Vaatasin Uusmaakate  viimast blogipostitust, mis oli üliäge meenutus Sõrvesääres veedetud aegadest, eellugu suvilaostule, ja tundsin endas väikest torget. Mina ei ole osanud luua selliseid traditsioone, tähele panna selliseid hetki ja organiseerida mõnusat olemist. Oleme käinud ja olnud, aga meie olemistes on olnud liiga vähe emotsioone. Aega tagasi ei keera, aga vist pole veel hilja asja parandada. Või kuidas? Võib olla ei olegi meis sellist erksust ja hinge?! Olen ju enamasti rahul kui kõik on same same same.