Õmblen Suvila ilusaks

Meie majake on vähemalt mõttes saanud endale sildi: Suvila (tegudeni ehk sildi tegemiseni pole veel jõudnud). Õuemajake ehk Suvila  peaks olema koht, kus suvel on mõnus olla: saab grillida, tšillida, pikutada, raamatut lugeda, niisama olla. Hiljutisi ilmavempe vaadates ei paista see küll päris nii, sest suvilas, millel on mõned lahtised seinad, on selliste ilmadega külm mis külm. Ja kui külm ei ole, siis käib võitlus sääskedega.  Aga inimene on ju imelik, selleks, et mõned nädalad suvest saaks olla mõnusalt õuemajakeseks, selleks ta projekteerib, ehitab ja mässab nii et vähe pole. Ja lisaks minu mõttetöö vaev, mis ei ole ka sugugi väike – no et oleks ikka lahe ja omanäoline ja äge ja mis kõik veel. Selle tarvis olen isegi õmmelnud, isegi lapitööd teinud. Nüüd kui meil on seal laud ja pingid ka olemas, siis õmblesin jälle. Seekord tegin vanaemalilleaia tehnikat kasutades lauakatte. Ma saan aru küll, miks on selle stiili nimi just vanaema - vanaemad istuvad ja näpud käivad. Vot seda lapitööd saabki niimoodi istukil teha, enne on vaja muidugi lapid välja lõigata ja siis saab neid papi peale traageldama hakata ja siis käsitsi kokku ajama.  Igatahes mulle endale tundub, et see linikuke tuli väga hästi välja, sobib meie lauakesele nagu valatult.  Nii et vaatame paluvalt ilmataadi ja sääskede poole, et ta laseks meil seal majakeses olla rohkem kui mõned õhtud. Eilne õhtu oli juba enam-vähem.