Vihmase ilmaga

Selline vihm, mis alla kallas, häälestas end kohe väga kodu lainele. Kui õhtul oli vaja minna pikalt kavandatud õueüritusele, siis andis end ikka minekuks kokku võtta. Aga alati on nii, et alustamine on juba peaaegu sama nagu terve ettevõtmise korda saatmine. Lõppeks ei olnud hullu midagi, pigem tore oli. Vihma sadas küll, aga vihmavari ja vihmajope olid abiks. Isegi tantsu sai keerutatud vihmavarju abil. Mitte küll vihmavarjuga, kuigi hädapärast oleks ka vihmavari võinud paariliseks olla.  Niiskus ronis tasapisi kontidesse, aga samas on minu meelest suhtumine pigem see, mis sellistele igailmaga üritustele halvasti mõjub. Õnneks oli meiesuguseid hästi suhtuvaid inimesi veelgi. Ebamugav ju oli, aga ometi saime omad emotsioonid kätte.

Emotsioone tekitas ka suur raksatus õues. Need olid küll teistsugused. Suur tuulehoog murdis meie maja skulptuurselt maskotilt (pajult) suure oksa, mis maandus kenasti auto kõrval. Mis tähendab nüüd seda, et algab suur oksakoristus ja auto parkimiskoha üle tuleb tõsiselt mõelda. Vähemal looja hoidis meid ja suurem kahju jäi sündimata, või pigem hoiatas, et kui te ei vaata, kuhu te oma auto pargite, siis pean õpetama teile hoolsust.