Suplemise linnuke kirjas

Tulgu nüüd või pussnuge, minu suvi on saanud linnukese kirja. Olen alati pidanud suve õnnestunuks, kui on kasvõi korra ujumas käidud. Need suvesoojad ilmad, mis meil siin vahepeal olid, lasid isegi päris mitu korda käia. Pidasin küll isekeskis plaani, et ujun ka siis, kui ilmad enam teab mis soojad ei ole, et mis see siis ikka ära ei ole, talisuplejad suplevad ka, ja kui järjepidevalt käia, tuleb ehk  karastumus. Mõtteks oli see hea küll. Vähemalt eilne vilu tuul ei ahvatlenud küll mitte kuidagi ja puudus igasugune soov kusagile vette ronida. Kui ka Ženja oleks öelnud, et võta paljaks, ei oleks ma seda teinud. Ei ole see külmailma suplus minu jaoks.  Nii palju siis karastamisest.

Aga loodus on imeline. Käisin eile nõiametsas, s.o selline sume-tume metsaalune, kus oksad on risti-rästi maha kukkunud, metsaalune sammaldunud ja natuke õudne tunne on ka. Selline tunne, et kohe tulevad Mõhk ja Tölpa, kui natuke sügavamale metsa lähed ja  on hirm, et  ei jõua õigeks ajaks võlujõuta paika tagasi.