Kolmapäev, 26. november 2014

Kinni naelutatud



Nokitsen vaikselt oma igapäevatoimetusi. Kui suvel olin ikka ka pärast tööd väga tegus kodus, siis pimedal ajal on tahtmist vähe ja nagu ei jõuagi rohkem kui vaid söögi ja katlaga mässata. Tegelikult ei ole asi isegi jõudmises, vaid mingi magnet on minu tugitoolil küljes, kohe kisub sinna istuma :D  Minu tugitool on suur ja avar ning sellesse mahuks istuma kaks mind. Parematel päevadel, kui poja oma koolitöid mulle ette näitab, istumegi seal kahekesi. Kuid tavaliselt olen seal ikka üksi koos oma talveõhtute kaaslastega: lõngad, niidid, vardad, mustrid, käärid, heegelnõel. Mõnikord nõelad-niidid ka (kusjuures nõelad võivad isegi ohtlikud olla). Kõik strateegiliselt olulised esemed olen koondanud tugitooli. Kui heegelnõel on kadunud, siis esimene koht, kust teda otsima hakkan, on tugitooli vahelt.  Hea on, et ta mul selline suur ja mugav on ning sealt tõusmine on mõnikord lausa eneseületamine – ta lihtsalt ei lase lahti. Vähemalt talvekuudel mitte. Ja ma ise ei taha ka.

Pühapäev, 23. november 2014

Tuunika

Kudumine on kirg ja nauding üheskoos, kusjuures kasutegur käib ka alati sellega kaasas, valmivad ju enamasti ikka kellelegi vajaminevad esemed. Kusjuures olen täheldanud, et alati ei olegi see "vajalik ese" just oluline, sageli koon just kudumise pärast, mulle lihtsalt meeldib, on kogu aeg meeldinud ja ma ei kujuta ettegi, et tuleb aeg, kus enam ei meeldi. Ma saan aru, et mõistlik oleks seda kirge arendada selles suunas, et tekiks suurem kasutegur. Hr Mees küsib mõnikord, et mida sa jälle kood ja mina vastan, et ah, niisama :D Sageli ei tea isegi alustades, mis sellest sündima peaks. Muidugi sokisäärest kampsunit ei saa, aga kampsunisabast saab kleidi või tuunika küll. Et see nii on, siis seda tõendavad allolevad fotod. Seekord sai tuunika. Lõng on ühe kampsuni ümberkudumine, ja et veidi puudu jäi, siis kombineerisin (heegeldasin) pruuni värvi juurde.

Kust lõpeb puu ja algab tuunika?


Laupäev, 22. november 2014

Et jõulutunne ära ei väsiks

Eilne lumi tõi endaga kaasa ka jõulutunde. Ja kui see tunne juba eneses olemas, siis millegipärast ootad seda mujalt ka. Eilsel linnaskäigul vaatasin pettumusega vaateaknaid ja teatriesist ilma kuuseta väljakut: lumi on, aga kus on jõulupuu ja muu kuld-kard. Aga eks varsti, varsti..., ja peaasi, et jõulutunne ei jõuaks õigeks hetkeks ära väsida.
Kusjuures jõulutunne tuletas meelde ka jõulukingid, olen sel aastal olnud vähe usin ja ei ole sõrmegi liigutanud jõulukinkide heaks. Kuigi olen alati andnud endale lubaduse, kui kingiostmine on viimasele minutile jäänud, et järgmine kord hakkan jaanipäeval valmistuma :D Aga jaanipäevaks on lubadus meelest läinud ja läheb ikka nagu alati. Ega ma ei kurdagi, nii lihtsalt on ja tundub, et enamus meist on samasugused, miks muidu enne jõule on poed rahvast tulvil.
Selle aasta sündmused on tuletanud küll mulle meelde, et kui mingi mõte, idee tuleb, siis tuleb seda täitma hakata kohe. Ei ole mõtet 10 aastat rääkida, et mul on vaja suuremat supipotti.  Lihtsalt see pott tuleb ära osta. Nii on ka ideedega, kui ikka tuleb hea mõte, siis tegutsema. Eile alustasin suurema projektiga, eks näis, mis tuleb sellest.Ise olen õhinas, muu vist polegi tähtis.

Täna olen aga üksi kodus, mis on harv, aga meeldiv nähtus. Ja seda ainult sellisel juhul, kui tean, et minu kallid on seal ja seal. Igatahes teen kaminasse tule ja heegeldan suurima mõnuga.

Kolmapäev, 19. november 2014

Üllatus-üllatus ehk kokkulangemised



Elus tuleb ette ikka väga üllatavaid kokkulangemisi. Vähemalt minu elus on tulnud. On nad siis mingid märgid, mida tuleb osata lugeda või midagi muud. Rohkem usun siiski märkidesse. Number 13 on minujaoks märgilise tähendusega ja figureerib tähtsal kohal. Isegi istekoha bussi või teatrisse või mujale saan tavaliselt 13, rääkimata sellest, et ise olen sündinud ja ka ühe oma lapse sünnitanud 13ndal kuupäeval. Pere pesamuna on sündinud kell 13.00 ja neid näiteid on veel.  Halba ja ebaõnne ei ole see number mulle kunagi toonud.

Minu töö võimaldab uurida ajaloo allikaid ja koostan siin ühte ülevaadet. Tänane kuupäev on 19.11 ja ajaloo allikas on ka loodud 19. nov., ainult 27 aastat tagasi.

Pühapäev, 16. november 2014

Käsikäes



Rõõm ja kurbus käivad käsikäes. Kui paar päeva enne võisin hõisata ja olin õnnelik iseenda pärast, siis ühtäkki ootamatult sisenes sellesse rõõmu ka kurbus. 

Nüüd on vaid see blogi Dominica. Meie pere pikaaegne truu sõber on läinud sinna, kuhu me kunagi kõik läheme. Eks tal oli vanust ka, aga kurb ja ootamatu oli ikkagi. On siiani. Küllap aeg parandab. Nii on, et võtad endale lemmiklooma ja ta kasvab ikka väga südame külge. Meie tunded olid kindlalt vastastikused, sest ka mina olin tema väljavalitu, minu järgi ta käis, minu sülle ta nurus, mind ta alati ootas ja teadis ka, mis kellaajal võib oodata. Kaheteist aasta jooksul süvenenud ja kasvanud sõprus.
Hetkel olen arvamisel, et need tunded väljavahetamisele ei kuulu ehk siis uut koera asemele ei võta, aga saan aru, et ka see arvamine ei saa olla lõplik -  annab aeg arutust.

Täna on aga õues imekena hilissügisene ilm, päike on end silmapiirist veidi kõrgemale upitanud ja püüab veidike rõõmu pimedusekuusse tuua. Koperdan ikka tasapisi ümber maja, riisun lehti, lõikan pruuniks tõmbunud lillepealseid maha just selle järgi, millises tempos nad pruuniks tõmbuvad. Mõnus on, sest kiiret ei ole kusagile. Ikka tasa ja targu. 
Kivimtaimlas on üks lilleke justkui aastaaja kiuste õitsele puhkenud, ei tea, kas ta usub, et on kevad juba. Loodan, et ta sellega endale liiga ei tee.


Talve tulekuks valmis



Juba möödunud hooajaks ostsin endale uue talvekuue ja kudusin sinna juurde ka mütsi. Toona tundus mulle, et halli jope juurde sobib kõige enam roheline. Tegelikult sobib ka, kuid seekord oma talvevarustust kapist välja võttes avastasin, et jopel nii ilus lillakas vooder ja sinna juurde on kindlasti vaja kududa vähemalt samas toonis müts ja kindad. Mõnikord on nii, et kohe ei taipa. Läheb ikka vaja aega ja tunnetamist. Võib olla järgmisel hooajal tulevad hoopis kollase mõtted, kes teab. Selles suhtes on jope helehall värv hea, et sinna juurde sobib vaat et iga teine värv. 

Kudumiseks valisin Eroica lõnga, milles 45 % villa ja 55% polüakrüüli ja mütsile võtsin lõnga topelt, ning kulus 2 tokki. Mütsi sooniku osa kudusin varrastega nr 4 ja edasi 5,5. Kindad varras 4 ja ka lõng topelt. Kogu selle komplekti sisse sai ära kootud 6 tokki lõnga. 

Lõng ise on veidi karune, kes villa torkimist kardab, sellel vast mütsi- salli pole mõtet sellest kuduma hakata. Mina torkimist ei karda, seega olen oma loominguga täiesti rahul ja talveks valmis :)