Kirjutasin endale

 

Hiljuti ilmus tore raamat Tiina Jõgedalt "Kiri iseendale". Kirju enda 18 aastasele minale on kirjutanud tuntud Eesti tegelased, mis on juba vanema ja targema iseenda vestlused oma noorema minaga.

Selline raamat oli minu jaoks mõneti üllatav, aga siiski põnev. Kuigi oleks oodanud neist kirjadest veidi pikemaid arutlusi. Tegelikkuses olid neist päris mitme kirjad vaid napp lehekülg. Ise saab samuti aeg-ajalt ajas tagasi mõeldud ja mälestustes sobratud. Aga seda, mida ma palju nooremale iseendale ütleksin, selliselt ei ole näinud vajadust mõelda. Kuna endale kirjutamine pidi olema tuntud võte psühhoteraapiast, siis otustasin ka katsetada. 

Toona olid sa täiesti tavaline n.ö harju keskmine Eesti neiu, kes armastas lugeda, sõpradega aega veeta, pidudel käia ja kududa. Sulle meeldis ohjeldamatult naerda ja millegipärast sattusid aeg-ajalt halenaljakatesse olukordadesse. Oli aeg, mil tuli teha ka juba põhjapanevaid otsuseid ja selles sa eriti julge just ei olnud. Oleksid võinud rohkem rahul olla oma tegeliku minaga, ei ole vaja komplekside käes vaevelda, kõik asjad ei ole imelikud, kõige pärast ei ole vaja põdeda.  Enda eest tuleb rohkem seista ja julgem tuleb olla. Ei ole vaja sõbrannaga koos ühiseid otsuseid teha, vaid sul oleks olnud niipalju julgust küll, et valida ainuomane sulle sobilik ja mitte nii väga mugav tee. Ükskord hakatakse ju ikka omaette elama ja kokku igavesti ei jääda nii või teisti. Kuigi selle ühise tee väljamõtlejaks ja vedajaks olid just sina. Seega, ettevõtlikkust on sul küll ja veel. Tuleb ainult osata lahti lasta vanadest, turvalistest mõttemallidest.

Aga kui nüüd tänase päeva seisuga rääkida, siis ega midagi otseselt ka halvasti ei olnud. Kuigi kõik teed olid toona valla, sai valitud millegipärast turvalisem, lihtsam ja harjumuspärasem. Võib-olla enda meelerahu või lihtsalt mugavuse huvides. Aga samas ei ole neid valikuid pidanud ka otseselt kunagi kahetsema, kuigi ka mingit kasu ei ole neis valikutes olnud, peale selle, et sain juurde mõne sõbranna, kellega suhtlen tänini. Paljudest kompleksidest on lahti lastud ja ka julgust on juurde tulnud. Aga kui seda kõike rääkida 18 aastasele inimesele, siis ta nagunii ei usuks. Lihtsalt aeg paneb paljud asjad paika ja tagantjärgi on lihtne tark olla. Ning kes teab kui poleks olnud toonaseid valikuid, milline oleks võinud olla siis minu tänane päev. Õnneks on nii nagu on.