Nokitsen
vaikselt oma igapäevatoimetusi. Kui suvel olin ikka ka pärast tööd väga tegus
kodus, siis pimedal ajal on tahtmist vähe ja nagu ei jõuagi rohkem kui vaid
söögi ja katlaga mässata. Tegelikult ei ole asi isegi jõudmises, vaid mingi
magnet on minu tugitoolil küljes, kohe kisub sinna istuma :D Minu tugitool on suur ja avar ning sellesse
mahuks istuma kaks mind. Parematel päevadel, kui poja oma koolitöid mulle ette
näitab, istumegi seal kahekesi. Kuid tavaliselt olen seal ikka üksi koos oma
talveõhtute kaaslastega: lõngad, niidid, vardad, mustrid, käärid, heegelnõel.
Mõnikord nõelad-niidid ka (kusjuures nõelad võivad isegi ohtlikud olla). Kõik
strateegiliselt olulised esemed olen koondanud tugitooli. Kui heegelnõel on
kadunud, siis esimene koht, kust teda otsima hakkan, on tugitooli vahelt. Hea on, et ta mul selline suur ja mugav on
ning sealt tõusmine on mõnikord lausa eneseületamine – ta lihtsalt ei lase
lahti. Vähemalt talvekuudel mitte. Ja ma ise ei taha ka.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar