Tumbakaksikud

 

Olen millegipärast jälle käsitöö näitamise pikalt unarusse jätnud. Tegusid ju teinud olen, sest mulle meeldib ja seda mis meeldib, ei tohi jätta. Meile tekkis juurde üks tumba. Ühele juba heegeldasin ümbrise ja õmblesin mütsi ka pähe. Nüüd siis oli teise tumba kord. Natuke nuppe, ühekordset sammast ja kinnissilmuseid ning kaksik teisele tumbale sai valmis.  Lihtne, monotoonne töö, teleriäärde sobilik. Vaatasin heegeldades enamasti Pulssi ja võib olla mõni Suvereporter sattus ka vahele. 

28: neljapäevast neljapäevani

 

19. Vihased vihmavalingud vähendasid täna tunduvalt töö produktiivsust, korjasin astelpajumarju.

20. Heiskasime lipu. Oleme selles suhtes väga laisad, aga täna meenus õigel ajal ja lehvis meil see sinimustvalge. Muus osas nagu pidu polnudki. Olin kokku leppinud juba ammu kohtumise ühe eluetapi kahe sõbrannaga ja nüüd siis istun ja mõtlen, et elu on meid nii palju muutnud, või olen ise kasvanud teises suunas, või ei osanud ma noorena totaalset ebaklappi märgata.  Igatahes on täna küll tunne, et kas peaks sellist suppi soojana hoidma, mis toob kaasa pigem ärrituse kui jällenägemisrõõmu. Minul oli see rõõm olemas ja olen üsna avatud jagama oma elu lähimatega. Sõbrannad eri eluetappidest on minu mõistes lähedased.  Täna saime kokku selleks, et rääkida koroonast, kiruda riiki, sarjata joodikuid, autojuhte, kõiki ja kõike (pisut liialdades) ning iga sõna ees oli mina ütlen. Ma ei tea, kas mul on seda vaja?  Pean veel selle üle mõtlema.

21. Lapsega seenel käik on kindlasti kvaliteetaeg. Nii suurt saaki küll ei olnud, kui me lootsime, aga korvi kukeseeni sai ja telefoni ka hunniku pilte. Mets ise oli väga ürgne, mahakukkunud sammaldunud puud, iidsed kuused, sekka sarapuuvõsa. Tundsime end nagu nõiametsas. Äraeksimist kartsime ka, aga õnneks on telefonid ja äpp aitas. Ülejäänud päev möödus köögis, sest seened, ja laps otsustas hoidistama hakata. Mahtusime kööki kenasti.

22. Maal elades on omad võlud ja omad valud. Neid mõlemaid sisaldab puude ladumine. Ühest küljest tüütu, teisalt on ka tore jälgida, kuidas riit kasvab. Seljalihased said ka korralikult tööd.

23. Astelpajud jätkuvad, neid on puuotsas nii palju, ja patt on korjamata jätta. Aga lisaks mõned kurgid, tomatid said purki. Melissi, rukki- ja saialilli sai kuivama korjatud. Mõned purgid kildudeks kukutatud. Selline asine päev täna.

24. Sain vana rutiini tagasi: kella peale ärkamise, Hommiku TV ja tööpõllu. Õhtul tegin kaminasse tule ja heegeldasin mõnuga.

25. Täna uputas ikka väga korralikult. Sadas päev otsa, vahepeal padukat. Isegi õige riietusega ei tahtnud õue minna.

27: neljapäevast neljapäevani

 

12. I am on the road again. Seekord on teema Vana-Ikla maantee. Olen lapsukestega ametis, sest puhkus ja vanaema.  Käisime Kablis, mis on vist toredamaid paiku Eestimaal. Rannailm ei olnud suurem asi, aga seal on lastel turnimise kohti, ilus hooldatud rand, külavahel sõitis jätsiauto, tümm kostis kaugele – seega tegemist oli küllaga. Ja muidugi kohalik pagar, ega sinna poodi sisseastumata ei ole üritus olnud õige. Tagasiteel matkasime Tolkuse rabatiiru. Ning päris koduteel sain politsei käest noomida. Olen väga uje möödasõitja, kui keegi sõidab ees stabiilselt 80ga, ma üldjuhul mööda ei sõida. Seekord sattusin aga sellise uimerdaja taha, kes sõitis 80, siis vajus 70 peale. Rivi seljataha kasvas ja lõpuks kui võimalus avanes, võtsin otsuse mööda sõita vastu. Selgus, et vale otsus J  Ees olevast rekkast sõitsin mööda, kuna vastassuund oli veel vaba, siis sõitsin ka sellest pidurist mööda ja otse hundi suhu. Politsei reid oli, neid oli suisa terve kari ja üks hr  politsei andis peatumise märguande. Olin lõpetanud oma möödasõidu 70ne alas. Juhtus inimlik politsei olema, luges mulle sõnad peale, tekitas väikese häbitunde ja laskis minna.  Ma siiski selgitasin ja vabandasin ka.

13. Ma ei saa öelda, et põhjus on eas, mis kutsub surmakuulutusi lugema. Olen neile ka noorena pilgu peale heitnud. Muidugi on ette tulnud tuttavaid nimesid, aga kõik ei lähe alati nii väga korda, nendid lihtsalt kui fakti, sest vastasel juhul peaksi elama kurvana. Eile panin tähele, et üks tuttav naine, keda teadsin, on lahkunud enne oma 60 sünnipäeva. Tema lahkumine puudutas rohkem ja tekkis küsimus, mis juhtus? Ta oli ilus inimene, alati naeratav ja lahke.  

Täna aga oli üks tütar fb-sse oma emale armsa jäelehüüde kirjutanud ja see läks mulle veelgi rohkem südamesse. Me tutvusime kaks aastat tagasi. Ta oli tõsiselt haige, aga see on nii, et aju blokeerib selle uskumise. Ühelt poolt saad aru ja teisalt oma seisundit ta uskuda ei tahtnud. Vähemalt väliselt. Me rääkisime hästi palju. Tal oli raske elu olnud, muresid juba eelmisest generatsioonist tulenevalt kuhjaga. Ravi ikkagi toimis ja ta unistas tööle tagasi minekust. Esialgu läkski, aga see hea mõte ei olnud ning pikalt ta sealvastu ei pidanud. Aga et ta nii vähe aega vastu pani, see on ka ootamatu. 55 aastat, seda oli liiga vähe.

Õnneks on lapsed eluõied ja nad on minu valve alla ajutiselt antud. Muidugi pabistan kõige pärast, vastutus on suur. Suurem kui oma lastega oli, näib praegu. Ja tahaks koguaeg, et neil ikka tore oleks. Täna läksime pärast padukat ujuma. Vesi oli mõnusalt karge. Enne ujumist oli meil trenn. Ikka selline, mis naha seljas märjaks tegi.

14. Viisin väikesed präänikud koju tagasi. Nad on fantastilised, aga nad armastavad oma kodu rohkem ja eks minulgi on oma rutiin armas. Tagasi koju sõitsin pika ringiga, sest Uku kontsert vajas kuulamist ja augustiunetuse öö ka. Uku oli tore, ta on alati tore, lauluvalik oli mitmekülgselt hea. Unetus aga ei olnud päris see. Puhus väga vinge tuul ja tegi olemise külmaks. Kaua sa siis ikka seal niimoodi jalutad, eriti kui kõht on ka täis. Siis ei olnud põhjust ka kusagile söögikohta maanduda. Ega meil midagi muud teha seal ei olnudki, kui vaid inimvaatlus, ja oli mida vaatata.

15. augustiunetus on kohal, õhtul keeran ja pööran kaua, enne kui uinun. Hommikul seevastu jään uimerdama ja ei saa voodist välja. Kuigi, et peaks harjutama taas end töölainele, viimane puhkusenädal on käes. Tundub, et ka suvi on läbi, täna puhus vinge tuul ja õhtu kostitas padukaga. Laisk päev oli. Eks ma siin tõmmelnud olen, nüüd kulub ka laisklemine ära.

16. Sügiselõhna on õhus ja marjade valmimine on astelpaju käes. Korjasin neid täna. Püüdsin mitte mõelda selle töö tapva igavuse peale ja kuulasin telefonist muusikat. Päev otsa nüri tööd ja ei pooltki korjatud! Kes need ära korjab`? Igatahes pakkus õhtu vähemalt elevust. Mul oli vaja ootamatult ja essat korda elus sõita koos järelkäruga. Ei olnudki midagi hullu. Jälgisin küll kogu tee, kas ikka jookseb kaasa. Jooksis küll.

17. Ilmad on meil äärmusest äärmusesse. Nüüd on siis vihmavalingute kord. Kallas tänagi korralikult. Käisin korraks tööjuures. Väike igatsus isegi pärast pikka pausi on tekkinud. Inimesed on ikka nii armsalt toredad. Sain tagasi oma ämbri, milles viisin sõbrannale oma puuviljasaadusi. Täna ta siis kallas mind üle ülevoolava tänuga ja tundis süümekaid vastutasu puudumise üle. Ma ei tea miks, aga eks ma ise tunnen end samamoodi, kui keegi minu heaks midagi teeb. Kuigi, et minu motiiv ei olnud mingit tänugi saada, sest kraam lihtsalt läheb raisku. Minu vaev oli lihtsalt ämbrisse korjata, ja ega seegi mingi vaev olnud. Aga eks ma olin liigutatud ikka J

18. Astelpajud virvendavad päev läbi silmeees. Hõlpu andsid vaid vihmasagarad ja koeraseiklus. Olen tal vihmase ilmaga lubanud toas ka päeval magada, sest hea peremees ju. Kui taas üks vihmahoog üle läks, ütlesin talle, et lähme marju korjama. Tema aga tõlgendas seda lähme metsa. Kui ma avastasin, et koera kodus pole, hakkasin muidugi hüüdma ja otsima. Sabaots lehvis nii 300 m eemalt, ikka seal, kus me tavaliselt jalutamas käime. Hüüdsin mis ma hüüdsin, väga vali vastutuul kandis hääle tagasi ja võib olla tahtis ta mind ka ignoreerida. Õnneks oli tal vaja jalga tõsta, nuusutada, nii püsis ta mul ikka nägemiseulatuses. Kutsake tegigi täpselt sama ringi, mida me koos käime. Ühel maal me siis kohtusime ja tagasi tee kulges koos. Vahepeal ta kaevas ja püüdis hiire kinni, saagi kandis eeskujulikult koju.

Olen neid kuulutusi nii palju näinud, kus peremees otsib koera või koer peremeest, eks ma sellepärast mures olin ja 100% ei usaldanud. Ei tea ju mida loom mõtleb, ja ma suuda mõeldagi, kui ta kadunud oleks. Igatahes on selline minemise võimalus ajutine, kuid paratamatu. Ja püüan nüüd talle mitte öelda, et lähme.

26: neljapäevast neljapäevani

 

5. Tänase päeva hitt oli etendus Jaanihansol „Stseenid ühest abielust“. Milline näitlejate mäng! Avandi ja Evelin Võigemast on võrrratud. Unustasin ennast ära seal istudes, sest see lugu haaras täiega enda sisse. Üks parimaid teatritükke, mida viimasel ajal näinud olen. Ja Jaanihanso on ka tegelikult tore koht, keset eimidagi on tekitatud tootmine ja ka meeleolu.

6. Täna käisin jälle teatris. Ilmselgelt tekib see tunne siis, kui ühte asja saab liiga palju. Seekord Maakas Olustveres. Vau elamust ei tekitanud, sest eilne elamus oli lati kõrgeks seadnud, kuigi too oli ju hoopis teine teema ja teistsugune esitus. Kohe kindlasti on neid vaatamängu emotsioone üksteise järel endasse lasta vale, sest peas tekib tunnete virr-varr ja kui miskit saab palju, siis ei oska enam hinnata ning elamust hoida. Maakas oli ju tegelikult omamoodi tore. Kuid midagi jäi puudu ka. Naljad tundusid lamedad kohati ning mingid seigad olid nagu ülearused. Kuid see koht ja isegi ilmastik mängis etnedusele hästi kaasa ning lavakujundus oli küll kümme kümnest, kombain ja žigull laval. Ka näitlejad mängisid hästi, eriti meeldis mulle nende ümberkehastumise võime.

7. Kodukohvikud avasid ka meie kandis uksed ja ega siis ilma kohvikutetiiruta ei saanud minagi. Kui esimesest sai värsekt hapukurki, siis teine hoov oli kooke täis, üks  kook uhkem kui teine. Kolmandas oli juba süda veisine, õnneks oli menüüs kilupirukas. Neljandas lihtsalt kõhtu enam ei mahtunud midagi ning olin võimeline  vaid kaasa ostma. Tublid inimesed, kes niimoodi viitsivad pingutada ja oma kodu n.ö väljanäitusele panna.

8. Hoidistamise päev. Lihtsalt oma lõbuks peab ju midagi purki panema. Ju vast ikka keegi hoolib ka veel. Keetsin rabarberi ketšupit ja mustasõstra siirupit. Üks poolus enda sees ütleb küll, et mida sa jamad nende purkide ja pudelitega, ostke poest, kuid samas on august ja traditsiooniline hoidistamise kuu. Midagigi tahaks ikka veel harjumuspäraselt purki panna. Harjumus on ka see, et tahan ka külla minnes kaasa ise midagi küpsetada, mitte poekooki viia. Homme on taas kokkulepitud minek ja selle heaks küpsetasin ahjuõuna tordi. Oli paras mässamine, ja tulemust täna veel ei tea, aga väljanägemine tuli küll nagu poest ostetud (see on laste kompliment), neid õunaroose tegin esimest korda ja kartus nässuminekuks oli suur.

Kahe kokkamise vahel käisin ühel kirikumuusika kontserdil, mis tegelikult pidi toimuma esimese koroona ajal. Ega ma enam eriti mäletanudki, mida õigupoolest kuulama lähen. Oma üllatuseks oli vaimulik muusika ja mulle tuli seegi üllatusena, et lasin selle endast läbi voolata ja mulle meeldis see laul, kitarri hääl, igatsuse hääl.

9. Eile küpsetatud tort sai siis kostiks kaasa võetud. Panin oma noorima tädikesega mõni aeg tagasi paika plaani, et üks suguvõssa lisadunud pisike piiga vaja üle vaadata. Kannan ju isegi nüüd tädi tiitlit ja mis tiitlikandja ma olen, kui isegi pole tiitli põhjustajat näinud. Piiga oli muidugi imearmas, tutike peas ja puha. Ja tort oli ka väga hea. Nii hea, et ma sellise mässamist nõudva küpstamise viitsin ette võtta.

Tagasiteel käisin omakorda oma vanimat tädi vaatamas. Tema on hooldekodus ja kisub dementsuse poole. Nii et selline huvitav päev, suguvõsa vanim ja noorim üle vaadatud.

10. Ausalt öeldes olen unistanud ühest 100% kodusest päevast, sest eks see sõit sees olemine väsitab ka. Täna siis oli üle pika aja päev, mil ma ei pidanud kusagile minema. Saan ise aru küll, et olen oma elu liiga ära planeerinud ja vahelduseks oleks vaikus, rahu ja iseendaga olemine parimad. Pideva ringisagimise tulemus on ka see, et kodu on nii ülejala koristatud. Täna siis võtsin ette ja kraamisin oma elamise korda. Isegi puukuuri jõudsin järjega ning sibulad-küüslaugud said ka üles võetud.  Lugemise ja telefoni skrollimise aega jäi samuti.

11. Ma hindan väga seda, mis mul on, sellest on mul hing rahul, meel rõõmus ning ka teatud kindlustunne on olemas. Kunagi ei saa olla kõik absoluutselt ideaalne, kuid ega selle poole ei peagi püüdlema. Olen aru saanud, et leppimine on oluline, enda suhtumise paika seadmine on ka hingerahu alus. Sellepärast ei oska ma aru  saada sellisest kibelemisest ja aina uue otsimisest. Jälgin toredat Britti Prantsusmaalt. Neil näib olevat tore pere, kena allesostetud kodu, kindel tugivõrgustik, rahu ja tasakaal ning nüüd teatas Britt, et mõte on kolida Eestisse. Kas siis on tõepoolest juured need, mis hinge rahutuks teevad. Küllap see ongi välismaalasega abiellumise suur miinus, üks on pool on juurteta. Ükskõik, kuidas asja lahendada, mõlemale kodumaad ei jagu. Kas siis tulebki kolida ja jääda pendeldama või oleks mõlema suhtes aus valida elamiseks kolmas riik ja olla mõlemad võrdsed, juuretud igatsejad.

25: neljapäevast neljapäevani

 

Kuninglik

29. Tavaline tööpäev. Tahan olla hästi tubli, aga üks laiskuseuss istub ka sees. Proovin seda ussi eirata, aga ega ei õnnestu hästi. Sõbranna külaskäik vabastas süümepiinad.

30. Täna möllas torm ja maru – kuum suvi on vist otsa saanud. Süütasin küünla oma kadunud venna mälestuseks, täna oleks ta saanud aasta vanemaks. Hetked lapsepõlvest ärkasid korraks ellu.

31. Olen ikka kõvasti arenenud ja lausa uhke enda üle. Waze on mulle julgust juurde andnud ja sõtisin pealinnas nagu miška. Käisime Kurtnas VägaKuut festivalil. Olen palju kordi öelnud, et fännan neid tegusaid inimesi, kes on leidnud selle oma õige asja, millega tegeleda, kes on om asja läbi mõelnud ja suudavad seda vedada. Anna Lutter on teinud vanasse kanalasse käsitöö ja vabaaja n.ö koja, mille on sisustanud lihtsate vahenditega väga stiilselt.  Selged jooned, konkreetne värvigamma, koht on üliäge. Meie osalesime kaartide ja pärmitaigna tegemise töötoas. Kaartide tegemine oli täpselt selline, et algul ei saa vedama, pärast ei saa pidama. Pärmitaigna valmistaja olen ma väga vilets, kuid Ukas kohviku perenaine jagas nippe, ja nüüd tahaks näha, kas veel juhtub nii, et minu tainas nässu läheb 😀. Lisaks töötubadele oli õuealal tore kirbukas. Nii tore päev oli.

1. On tore, et telefoniga saab käed vabad rääkida. Nii sai kasulikult veeta kaks-ühes aeg: mustasõstrapõõsas tühjenes ning eaka tädi suhtlemisvajadus leevenes. Eks minul ka muidugi. Temal juba jutuots otsa ei saa, kõike ta mäletab, naabrimaali lapselapse nimed ja sünnikuupäevadki kõik meeles. Mina sain vaid ja-jah, või seda küll vahele öelda. Aga põõsas sai tühjaks ja mul on alati huvitav teda kuulata.

2. Esimene puhkuse päev kulges sinna, sinna ja sinna ning oligi õhtu käes, suur väsimus kallal. Enne viimast sõitu jõudsin kiirkorras ka kringli küpsetada. S.t katsetasin laupäeval õpitud teadmisi ja päris tõesti oli sellest koolitusest ka kasu – kringel oli väga maitsev. Sellele oli lihtsalt raske vastu panna.

3. Oad, tomatid,mustad sõstrad olid tänase päeva hitid. Valisin lihtsaima tee ja toppisin kõik sügavkülma. Kodus üksiolemise üks võlu on see, et saab ilma igasugu süümepiinadeta keeta juurvilja-piimasuppi.

4. 18 aastat järjest olen teinud mustasõstratorti ja nüüd 19. jäi vahele, sest meretaha asjaosalisele seda ju tuviga ei saada. Tänasel päeval oli siiski kohalik kangelane ka olemas ja selleks oli kährik. Meie koerakesel on jahimehe hing ja nii ta aianurgas sinnatunginud kährikuga võitles. Mina selliseid võitlusi kohe üldse ei armasta ning asusin otsustava kisaga vahele. Korraks isegi aitas, kuid kui selja keerasin, ragistas koer taas looma kallal edasi. Loomal pealuu ragises ja näis surnud, mis surnud. Tirisin koera ära ja panin ta kuuri kinni. Ma jälestan laipasid ja nüüd siis nii suur laip! Aga mis teha, kui oled üksinda kodus ja haisvat ollust oma aianurka ei taha. Varustasin end lumelabida ja hargiga ning läksin otsustava sammuga surnud looma ära koristama. Mida aga polnud, oli loom. Va vana kaval kährik, kavaldas meid üle. Aga pealuu ju ragises!? Ülejäänud päev möödus seiklusteta mustasõstra põõsa all.