Pühapäev, 29. aprill 2018

Lilled ja geenid


Ootan peenrast oma lillekesi, käin iga päev tiiru aias, nina maas ja vaatan, ehk juba. Ei taha kõik tulla veel. Eks mõne jaoks on vara ja karta on, et talvel on ka oma kahjud kanda. 
Tore on, et minu aiandusegeenid on ka edasi pärandunud. Vanem laps peab igal suvel rõdupotimajandust ja rändur on tore taimehull, kellel on kuklapoolkeral tore sukulentide kollektsioon. Seega on rõõm tõdeda, et lapseeas sunnitud rohimised ja saagi koristused ei ole peletavalt mõjunud. Nii on, et see mis mingis vanuses on täiesti out, osutub ühel hetkel meeldivaks. 
Ja kui on geenide vägi, ega siis ajutised mittemeeldimised ei loe.   Seda tunnistas ka rändur, kellele piisas nüüd vaid varraste ja lõnga nägemisest, kui juba meenus, kuidas ülesloomine ja kudumine käib. Ema on ka kaugel ja nii ei olnudki muud võimalust, kui ise kududa soovitud sõrmkindad. Vanemal lapsel oli küll tahtmine, ja selle tahtmise käigus tekkis lõngki, kuid lõpuks sattus see lõng ikkagi ema kätte, sest temal on lihtsalt ema lähedalt võtta. Oleks ju hakkama saanud temagi. Nii et mina kudusin. Jätkuvalt rõõmuga. 
 

Esmaspäev, 23. aprill 2018

Kevadiselt


Vaatasin just möödunud aastate aprilli postitusi ja lugesin kokku mitu ilma üle vingumist. Tuleb välja, et igal aastal sama jama. Kord soe ja siis külm. Hetkel on selle külmema poole kord. Eestimaa vaheldusrikkus.
Vaheldust pakub meile ka meie oma kalamees, sest kalatoite on menüüs rohkem ja ükskord juhtus nii, et kalasööta oleks võinud ka ise süüa. Nimelt külmkappi avades vaatasid igalt riiulilt vastu vaglad. Millegipärast olid nad oma topsist väljapääsenud. Vaat millised ohud varitsevad kui keegi peres mõtleb õngekonksudega. Kala süüa on muidugi hea. Ja õnneks on minu osaks vaid selle roa valmistamine. Isegi vaklade kokkukorjamine on selle põhjustaja töö.
Siis tuli meile üks võõras kass. Ilus vöödiline, kõht nii tühi, et pures koera suurt krõbinat isukalt. Ka selle kalast söögi, mille meie pirtsakad kass ja koer ära põlgasid, oli tema tilgatumalt otsa söönud. Minu süda tahaks talle ikka ja jälle süüa panna, kuigi teised arvasid, et seda ei ole mõistlik teha, sest mis siis saab, kui tal pojad kõhus on. Igatahes olime mitu õhtut elevil, kuid kassikasvandust ka pidama ei taha hakata.
Veel on olnud võimalus riisuda, möödunud sügise lillejääke peenardelt kokku korjata, väikeseid kive murust koristada, vaarikapõõsast harvendada ning mõned pisiasjad vast veel. Linavästrikud pidasid katusel dialoogi ning kurekari lendas üle meie kodu, esimesed värvilaigud võõrasemade näol on aiapottidesse istutatud ning esimesed redised on tärganud. Kena kevad.

Neljapäev, 19. aprill 2018

Abiellu või ise :)


Tähtis päev on taas lähenemas. Ütlesime küll neile nii naljaga pooleks, et andke ikka aega meil ennast koguda ka. Aga plaanid tuleb enda järgi seada, mitte vanema generatsiooni ja küllap siis end kogutud ka saame. Minul on olnud taas rõõm meisterdada. Kui mulle esimese hooga tundubki, et ei viitsi ja kust ma selle aja võtan ja muu kiu-kiu, siis tegelikult mulle meeldib. Meeldib, et minu asjaarmastaja väikeseid oskuseid hinnatakse, meeldib mõelda, millest ja kuidas ning meeldib see tegemise protsess ka. Mis siis, et kõik ei tule alati esimese hooga välja nii nagu tahaks ning kõik ei ole ka alati 100% ideaalselt hästi tehtud. Kuid ma tean, et tellija on tänulik ja eks seegi on tähtis. Saamisrõõm, andmisrõõm. Minul enamasti kujuneb kogu mõte tegemise käigus. Kui juba miski on paigas, siis areneb mõte edasi. Seekord olid värv ja lilled ette antud.  Karbikujundus oli minu teha ja muidugi kogu karp ka, mis oli üks rist ja viletus, sest karp ise ei ole mõõtmetelt üldse väike ja suuremamõõtmelist karpi on tegelikult vastik teha. Liim kipub ära kuivama enne, kui kogu pind on kaetud, siis on oht kortse sisse siluda ning mõni nurgake võib ka liimist lahti lüüa. Külaliste raamatuks sai üks kaustik, millele liimisin õiget värvi katte ümber. Kirjutamise kunsti ma just ei valda, aga ajasid ka minu oskused asja ära. Muidugi ikka duubeltegemisega. Esimene kord kirjutasin külaltste raamat. Suure kirjaveaga ei läinud see asi kohe mitte. Tegin uuesti ja paremini. Teksti kirjutasin peale korrektoriga. Kuna lilli jäi üle, siis mulle tundus, et selline pallike sobib ka lauale. Palli keerasin krepp-paberisse ning lilled, millest osa on ka krepp-paberist tehtud, on kinnitatud nööpnõeltega. Mehele ütlesin, et mulle see pall nii meeldib, et abiellu või ise. Vihje läks kurtidele kõrvadele 😃



Esmaspäev, 16. aprill 2018

Lumikellukeste õitsemise aegu


Aastad teevad hoogsaid ringe ja üha kiiremini need ringid lähevad. Mõni naerulohuke on ilmselt juures, mingeid teadmisi ja tarkusi ning võib olla midagi veel, kuid sujuvat liikumist vanaduse poole ju ei märka ja ei tunneta iga päev, see on pigem kulgemises ja ise kulged-kulud  ühtlasi koos selle liikumisega. Minu tähtis päev on peaaegu alati olnud lumikellukeste õitsemise aegu. Sellepärast on need valged ja visad lilled mulle väga armsad.  Ja kuigi võib ju mõelda, et ah mis sünnipäev, on ikkagi ütlemata tore, kui tulevad üllatused, sest üllatuste tegijad on ekstra mõelnud minu peale ning kordaminemine on tähtis. Nii ei oskagi öelda, kas mulle on armsam ekstra metsast mulle korjatud väike sinilillekimp või ekstra mulle poest ostetud lillepotid ja kimbud. Kui eelmise aasta toon oli kollane, siis selle aasta toon on kirju, s.t lilli oli igat värvi, üks õis ilusam kui teine.
Kuid eks iga päev selles elukeses on tähtis, ja on tore, kui saad teha oma mõtte järgi teostatavaid asju. Ma ei saa midagi teha, aga lapsemeel või mingi romantiline meel või mis meel, aga saan ise ka aru, et mingid teistmoodi vigurid on mul küljes küll. Nii panin oma südakartuli mulda, poti sisse. See on nagu väikene traditsioon, panna mulda sügisel leitud südamekujulised kartulid. Uusi südameid pole kasvanud, aga lootus ju ei kustu. Siis, hakkas meil täiesti ise ja kasvuhoones kasvama üks tammepuu. Kasvas mitu aastat, mina teda ära hävitada ei lubanud, sest kui üks puu nii vabal tahtel on endale koha kasvamiseks valinud, siis peab tema elu säilitama. See kasvuhoone koht oli ühe tamme jaoks, arvestades pererahva mugavustsooni (tammelehed), mitte just kõige parem. Seega sai nüüd välja valitud parem koht ja tegelikult tähistab see puuke ka ühe etapi lõppu ja uue algust. Sest perepoeg on lähenemas teeristsetele.

Pühapäev, 8. aprill 2018

Vesi ojakeses vaikselt vuliseb


Elu on ajutine, seda ei taju ilmselt ainult lapsed. Mingis vanuses jõuab see vägagi hästi kohale. Kuid ega muud selle kohalejõudmisega teha ei ole, kui püüad oma mõtteid, suhtumist ellu muuta vastavalt sellele teadmisele. Viimasel ajal on palju lahkunuid mulle teadaolevate inimeste hulgast. Mõned neist olid ka teretuttavad ja üks rõõmsajällenägemise tuttav, kes oli liiga noor lahkumiseks. Võib ju öelda, et küllap oli tema aeg lihtsalt ettemääratud nii lühike või midagi muud taolist, kuid ega see ei lohuta sugugi. Aga elu läheb edasi ja kindel on, et aeg muudab, olen seda omal nahal kogenud.
Ja päris kevad on käes. Lumikellukesed on juba üsna pikukesed, veed vulisevad, maapind sulab ja on kohati ka selletõttu läbimatu. Käisin oma kurbust leevendamas looduses, ikka mööda sagelikäidud teed, mis jäi mulle tallakülge ning iga samm oli seega ka trenni eest. Selline looduses käimine on puhas nostalgia. Sest lapsena oli meie peamine teekond oja ja suure kaseni. Kuhu mujale me ikka omapäi minna saime, ikka metsapoole. Mets oli turvaline ning seal oli alati toimetamist. Eriti kevadel, kui lehmad olid veel laudas ning piiravaid okastraate polnud ees. Igal kevadel tegi sulanud vesi metsaalt väljapääsemiseks teed suurde kraavi ja see vesi oli uuristanud toreda voolusängi. Meie jälgisime, kuidas vesi ületas hooga kõik tõkked. Nagu Jaan Tätte laulus. Ja see oli millegipärast nii tore. Nii et esimeste vetevulinatega tuleb alati meie oma oja meelde.
Esimene soe ilm oli ka esimese kirju liblika välja meelitanud. Nagu igal kevadel, hakkavad näpud enne õiget aiatööde hooaega sügelema ning esimene varajane redisekatsetus sai mulda pandud. Ja toas õitseb jõulukaktus uue ringiga, tajub vist temagi, et tuleb tõsta perenaise meeleolu.


Kolmapäev, 4. aprill 2018

Kodukülla


Meil oli jälle tore päev. Olen alati olnud seda meelt, et häid asju tuleb kuulutada, halba pole vaja jagada ning niisama targutada võib küll, aga ilma minuta on targutajaid teisigi ja jäägu see siis pealtnäha teistele. Sest kes see iseenda targutamist ikka näeb J 
Niisiis viimane tore sõit viis kodukülla. Kuigi mu kodu on ammu mujal, jääb kodukoht ka alatiseks koduks. Seda ei muuda isegi see, et ma tegelikult ei ütle enam ammu, et lähen koju. See kestis seni kuni oli ema. Tühjaks jäänud kodutare on pigem vaid kodukoht ja määratlen seda nüüd talunime järgi. 
Seekord tegime seda perepojaga koos. Käisime läbi kõik kodukandi sugulased, kusjuures olid need käigud kõik boonusega, sest juhtumisi oli pühadeaeg ning sugulastel olid omakorda sugulased külas. Tabasin mitut kärbest ühe hoobiga. Kalmistul käisime ka, kus trehvasime samuti tuttavaid. Olen paraku selles eas, kus saadki kokku tuttavate nägudega kalmistul, sest lähedasi, kelle kalmu külastada, on. 
Igapäevaselt ei kõla ka see, et  nägime kitsekesi põllupervedel nosimas,  suuri lehmi koduõuel uudistamas ning koduküülikut ka. 
Tagasiteel põikasime Tuhu rabasse. Olin kuulnud tudengite rajatud vaatetornist, aga oma silm kinnitab kuuldut, seega tuli ta üle ka vaadata. See torn muidugi torni mõõtmeid välja ei andnud, kuid oli ilmselgelt mõeldud minusuguste jaoks. Kõrgust tal vägapalju ei olnud, nii et kõrgusekartja tundis end seal tipus väga hästi. Hirmu peletavad seinad ka kõik ees. Oli äge ehitis. Talvine raba erilist silmailu ei pakkunud, ilm oli pilves ja hakkas ka vaikselt juba hämarduma. Tee rabasse oli künklik ja auklik ning tee hoiatavaid märke täis. Näha oli, et raba tahab teed endale võtta ning korraks käis mõte peast läbi: kuhu me nüüd ronisime ja kas ümber pöörama ka pääseme. Pääsesime küll, sest pärast raba oli üksik maja ning seal teeotsas toimus ümberpöörd. Papike õues kindlasti mõtles, et mingid kahtlased luurajad. Aga ei olnud, turistid hoopis. 





Meil oli väga tore päev, sest kahekesi koos autoga sõites said läbi arutatud paljud teemad, mis kodus rääkimata jääksid. Kinnise ruumi ja sunnitud olukorra mõju vast üheltpoolt. Kuid teisalt oleme ikka kõik muutumises, ka turtsakad teismelised.

Pühapäev, 1. aprill 2018

Aprilli naljakas algus


Aprill-aprill. Aknast välja vaadates vaatab vastu üks suur aprillinali. Nii palju on lund alla mätsinud, et tulebki mõte, et kas see on unes või ilmsi. 1. aprill oli aga nalja täis ning kõigesse mida kuulsid, tuli suhtuda skeptiliselt. Vaatasin Hommikut Anuga ning jäin peaaegu seda plaastrite ja hüääni lugu uskuma. Tunnustatud spetsialistid olid ju haneks tõmbamas.  Mõttes juba olin oma kõige pehmema koha välja valinud, millest oleks nüüd võimalik lahti saada. Kahtlane tundus see, et mitte midagi ei pea ise tegema ja et plaastrid on väga kiire toimega. Lõualotile mõjumine näis ka imelik. Ning hirmkallid tundusid samuti, aga no kui pekile mõjub, tühja siis sellest hinnast. Igatahes haneks tõmbasid osavalt originaalselt. Rohkem end siiski haneks tõmmata ei lasknud.