Lilled ja geenid

Ootan peenrast oma lillekesi, käin iga päev tiiru aias, nina maas ja vaatan, ehk juba. Ei taha kõik tulla veel. Eks mõne jaoks on vara ja karta on, et talvel on ka oma kahjud kanda. 

Tore on, et minu aiandusegeenid on ka edasi pärandunud. Vanem laps peab igal suvel rõdupotimajandust ja rändur on tore taimehull, kellel on kuklapoolkeral tore sukulentide kollektsioon. Seega on rõõm tõdeda, et lapseeas sunnitud rohimised ja saagi koristused ei ole peletavalt mõjunud. Nii on, et see mis mingis vanuses on täiesti out, osutub ühel hetkel meeldivaks. 

Ja kui on geenide vägi, ega siis ajutised mittemeeldimised ei loe.   Seda tunnistas ka rändur, kellele piisas nüüd vaid varraste ja lõnga nägemisest, kui juba meenus, kuidas ülesloomine ja kudumine käib. Ema on ka kaugel ja nii ei olnudki muud võimalust, kui ise kududa soovitud sõrmkindad. Vanemal lapsel oli küll tahtmine, ja selle tahtmise käigus tekkis lõngki, kuid lõpuks sattus see lõng ikkagi ema kätte, sest temal on lihtsalt ema lähedalt võtta. Oleks ju hakkama saanud temagi. Nii et mina kudusin. Jätkuvalt rõõmuga.