Vesi ojakeses vaikselt vuliseb

Elu on ajutine, seda ei taju ilmselt ainult lapsed. Mingis vanuses jõuab see vägagi hästi kohale. Kuid ega muud selle kohalejõudmisega teha ei ole, kui püüad oma mõtteid, suhtumist ellu muuta vastavalt sellele teadmisele. Viimasel ajal on palju lahkunuid mulle teadaolevate inimeste hulgast. Mõned neist olid ka teretuttavad ja üks rõõmsajällenägemise tuttav, kes oli liiga noor lahkumiseks. Võib ju öelda, et küllap oli tema aeg lihtsalt ettemääratud nii lühike või midagi muud taolist, kuid ega see ei lohuta sugugi. Aga elu läheb edasi ja kindel on, et aeg muudab, olen seda omal nahal kogenud.

Ja päris kevad on käes. Lumikellukesed on juba üsna pikukesed, veed vulisevad, maapind sulab ja on kohati ka selletõttu läbimatu. Käisin oma kurbust leevendamas looduses, ikka mööda sagelikäidud teed, mis jäi mulle tallakülge ning iga samm oli seega ka trenni eest. Selline looduses käimine on puhas nostalgia. Sest lapsena oli meie peamine teekond oja ja suure kaseni. Kuhu mujale me ikka omapäi minna saime, ikka metsapoole. Mets oli turvaline ning seal oli alati toimetamist. Eriti kevadel, kui lehmad olid veel laudas ning piiravaid okastraate polnud ees. Igal kevadel tegi sulanud vesi metsaalt väljapääsemiseks teed suurde kraavi ja see vesi oli uuristanud toreda voolusängi. Meie jälgisime, kuidas vesi ületas hooga kõik tõkked. Nagu Jaan Tätte laulus. Ja see oli millegipärast nii tore. Nii et esimeste vetevulinatega tuleb alati meie oma oja meelde.

Esimene soe ilm oli ka esimese kirju liblika välja meelitanud. Nagu igal kevadel, hakkavad näpud enne õiget aiatööde hooaega sügelema ning esimene varajane redisekatsetus sai mulda pandud. Ja toas õitseb jõulukaktus uue ringiga, tajub vist temagi, et tuleb tõsta perenaise meeleolu.