kolmapäev, 28. jaanuar 2015

Saiast ja maaelust



Mul on üks tore tädi, kes  lapsena oli minu lemmiktädi ja teda sai alati külla oodatud. Ta oli teistest tädidest noorem, elas linnas ja tol ajal lapsi tal veel ei olnud. Ükskord tuli ta meile koos oma sõbrannaga. Ema küpsetas kodust saia gaasipliidiahjus. Istusime ja sõime seda saia ning tädi sõbrannje ütles, et oi kui hea maasai. Minu lapsemõistusega peas hakkas aga helisema kelluke ja mõtlesin, et mis vahe on maal gaasipliidiahjus ja linnas gaasipliidiahjus küpsetatud saial? Kas siis linnainimesel ei sobigi ise saia küpsetada? See võiski vast esimene kord olla, kui teadvustasin, kas just vastasseisu, linn vs maa, kuid siiski midagi sellist, mis annab kinnitust, et maaelul ja linnaelul on vahe vahel.

Minu valik elada maal, on pigem teadlik. Samas on see ka teatud asjaolude kokkusattumisel juhtunud nii. Tajun, et võiksin ka väga vabalt linnas elada ja mulle meeldiks sealgi. Kui oled oma toas, omas elamises, ega siis ei ole ju vahet, kas elada linnas või maal. Vahe algab siis, kui üle ukseläve välja astud. Siis minul vaatab vastu koduaed, mis ei tähenda pelgalt ilunautlemist, vaid ka tööd, hoolt ja vaeva; põllumaa, kust saada kartulid ja köögivili, mis on ehtsad ja moodsalt mahedad; maantee, mis viib poodi, peole, tööle, kooli jne. Jah, paljude asjadeni jõudmiseni tuleb kulutada aega ja energiat…  Aga seda, et palju asju tituleeritakse meelevaldselt nimetusega maa, arvan ma küll. Kõigel lihtsalt ei ole enam nii suurt vahet.  

Aga hetkel olen siiski rahul oma maaeluga, mida jõudumööda ikka paremaks ja ilusamaks püüame teha. Uued plaanid on tehtud ;)

pühapäev, 25. jaanuar 2015

Pealkirja polegi



Olen pääsenud sopavangistusest ja saanud teha kohe mõnuga pikki kõnniringe. Seekord keerasin suuna teisele poole, kuhu ma viie aasta jooksul veel sattunud pole. Kodukant vajab ka uurimist. 

Kirjutasin alla otsusele, mis enam tagasilükkamisele ja edasikaebamisele ei kuulu ning olen vapper edasi. Küll läheb kõik hästi. 

Jõudsin järeldusele, et pole vaja targutada, kui asjast ikka täpset aimu ei ole. Teinekord enne uurin ja pärast targutan. Siis läheb ehk asja ette ;)

Laenutasin endale atlase ja reisin ränduriga kaasa, ajades sõrmega kaardilt järge. Saan vähemalt maakaardi täpsemalt meelde tuletatud. Oleme Trinidad ja Tobagos. 

Lõikasin lahti kõrvitsa. Nüüd pole perel pääsu, kui nad nähtaval kujul seda ei taha, saavad varjatult :D Eilne smuuti maitses kõigile väga hästi!

kolmapäev, 21. jaanuar 2015

Ühest väljaütlemisest tuleb vahtu rohkem kui üks mull



Viimasel ajal uisutab vist terve Eesti, sellist libedust ei ole ammu olnud. Eriti kahju on vaestest postivedajatest, kes peavad päevast-päeva sõitma külavaheteedel, mis libedamast veelgi libedamad. Ilmataat ei ole meile veel õiget talve toonud. Ehk jõuab veel.

Muidu veerevad tööpäevad enam-vähem (vaid väikeste variatsioonidega) ühtemoodi  ja kodused õhtud omas rutiinis. Mees helistab mõnikord õhtuti, kui tema on tööl, et mis teete. Ja mina vastan, et sa tead ju küll: mina koon või heegeldan või nikerdan midagi ning poiss õpib ja on arvutis. Pealtnäha igav, aga me teeme asju, mida meile kõige rohkem teha meeldib.

Eredamalt meelde jäävad aga eristuvad teod ja ütlemised, olgu siis kas positiivses või negatiivses mõttes. Neist häid asju räägid ikka teistele ka ja halbu asju samuti, sest need lihtsalt panevad vahutama. Kuigi võiks ju ära unustada ja lasta lihtsalt olla, aga ei saa -vaht tahab välja tulla :P

Nii et kõigepealt ikka head väikesed asjad, mis teevad päeva paremaks ning hoiavad tuju üleval. Minu jaoks oli seda hiljaaegu linnasõidul bussijuhi sõbralik teenindus. Ma olen küll kuulnud, et teatud liini bussides juht räägib mikrofoni ja teavitab reisijaid olulisemast, aga ise sellisesse bussi sõitma ei olnud sattunud. Igatahes linnapiiril öeldi, mitu minutit veel sõita on ja kus on nõudepeatused. Väga meeldiv Eesti Buss.

Seekord viis sõit mind muuhulgas ka väikest tööasja ajama. Kõik laabus suurepäraselt, kuni juhtusin kokku kõrgemalseisva isikuga, kes küsis niisama elu-olu kohta. Jäime veidikeseks vestlema ja teemaks tuli ka haridus, mille kohta muuhulgas öeldi, et haridus ei anna tegelikult mitte kui midagi. Jäin nõutult vaatama ja sellega meie vestlus lõppeski. Samas jäi see väljaütlemine mind häirima. Kuidas ei anna? Jah, inimest ta üldiselt teiseks ei tee. On isegi tore ütlemine, et haridus matsi ei riku! Aga siiski, minu arvates avardub mõtlemine ja nägemus asjadest, paraneb üldistusvõime ja oskad oma tegevust rohkem mõtestada ning võib-olla ka ennast veidi rohkem väärtustada.  Ja seda kuulda inimese käest, kes peaks innustama inimesi õppima, täiendama, arenema, oli hämmastama panev ???

pühapäev, 18. jaanuar 2015

Säärised



Juba mõnda aega olen tahtnud endale kududa väikeseid, veidi edevamaid sääriseid, mis saabastest veidi välja piiluvad. Kuna minu üks komplekt aksessuaare (milline tore keeruline sõna :D) ja saapad on rohelised, siis otsustasin säärised kududa ka rohelised. Kodustes varudes oli sellist ebamäärast rohelist lõnga veidi vähem kui üks tokk, sellepärast kudusin toki kahest otsast korraga, et siis sellele tokile rõõmuga ots peale teha. See tähendab siis, et kudusin kahte säärist korda mööda. Ääred heegeldasin üle ja lõng saigi otsa ja jupikesed säärised said sellised: 


Lugu kinkekaardist, mis pidi vägisi omanikuni jõudma



Keegi ütles kord kellegi kohta, et küll temal on igast asjast lugusid jutustada ja see keegi arvas enda kohta, et temal küll ei ole midagi erilist jutustada ja elu on üldse tavaline. Minul on ka lugusid pajatada küll ja veel ning minuga juhtub ka alalõpmata midagi sellist, millest kohe saab loo välja võluda :D Üldiselt ma arvan, et meie kõigi elus juhtub rohkemal või vähemal määral midagi sellist, millest on pärast rääkida, lihtsalt võib olla ei oska kõik seda looväärilist ära tunda.

Igatahes, käisin uute kudumismõtete jaoks materjali juurde hankimas ja seda kinkekaardi eest, mis tahtis kohe väga vägisi minu juurde tulla. Miks vägisi?
Nimelt jõulutaat oli ka sel aastal helde ja tõi meile parajalt palju pakke, kusjuures mina sain muuhulgas ka hiiglama ilusa küünla, mille võtsin karbi seest välja, imetlesin natuke ja leidsin talle sobiva koha. Kõik pakendid said pandud katlamajja, et nad siis tulehakatuseks ära kasutada. Mees leidis, et neid seal liiga palju ja viis osad kuuri alla. Ühel päeval tegin mina tuld katlasse ja vaatasin, et paberisodi hulgas on täiesti korralik ümbrik. Kuna rändur oli ka hiljuti kodus, siis mõtlesin, et küllap tema oma asju sorteeris ja ülearused asjad ära viskas. Ümbrik nägi välja nagu uus ja minu praktiline-kokkuhoidlik pool käskis selle üles võtta ning ära panna (saab veel kasutada). Vaatasin ümbrikusse sisse ka ja mis ma nägin - lõngapoe kinkekaart, kuupäevad detsembri kuu omad. Esialgu käis peast läbi, et küllap keegi (mees, tütred?) on tahtnud mulle kinkida, aga pole õigel ajal saanud või taibanud ja kinkekaardi kuupäev on vanaks läinud. Mõningase juurdlemisel jõudis kohale, see on ju detsembris ostetud ja kehtib kuus kuud. Veel natuke mõelnud, jõudis kohale, et küllap oli minu jõulupakis koos küünlaga, kuna aga küünal oli tõepoolest nii suur ja ilus ja kallis ka, siis ei osanud ma veel rohkemat oodata. Igatahes tahtis see kinkekaart ikka väga vägisi minuni jõuda, sest ta pääses kahekordse äraviskamise eest: kukkus papisodi seest välja siis, kui mees pakendeid kuuri alla viis ja mina oleks võinud selle ka lihtsalt koos paberipahnaga katlasse ajada :D Vot selline lugu, millel lõpp hea, seega kõik hea.