Lumememm ehk uus reaalsus

Tema näitas mulle palmipuid ja mina talle lumist hoovi, sellise videokõne pidasime eile maakera kuklapool viibijaga. Internet on ikka kõikvõimas ja kaugel olija saab isegi koeraga vestelda, kui soovib. Kusjuures on seegi proovitud, ainult koer oli hämmingus, et kuidas tuttava hääle omanik selle väikese-õhukese asja sisse ära mahub – küll keeras kuulates pead ühele poole, teisele poole ja küllap talle mõistatuseks jäigi.

Kuna meil oli eile sula ja lumi, siis kodupoole kõndides märkasin hoovidesse kerkinud kindlusi, lumememmesid, tunneleid, mida tegid enamasti lapsed, kuid mõnel pool olid isad ka abiks. Nii et koju jõudes isutas mindki memme meisterdama. Tegelikult pole talv ka õige olnud, kui hoovis pole lumememme olnud. Eks ma siis koos koeraga veeretama asusin. Tema muidugi töötas mulle vastu ja arvas, et üks amps tuleb kasvava palli küljest võtta siit ja teine sealt, kuid kuidagi saime ikka kahepeale hakkama. Hätta jäin pallide üksteise otsa tõstmisega. Seega tuli paluda noorsand appi, ja tema akna taga valvab nüüd Liisu.

Natuke nukraks tegi see üksinda veeretamine ka, sest kunagi sai ju memmesid tehtud ja lumes mütatud koos lastega. Noorsand oleks ehk nüüdki tulnud, sest tegelikult ta ei põe sellist haigust, mis segaks tal emaga midagi koos tegemast, aga see hetk talle ei sobinud kui mulle sobis ja seega oli üksi tegemine vältimatu. Nii et kunagi saabub igal lapsevanemal kohale uus reaalsus - veeretadki lumepalle üksinda, kui tahad, et sinu hoovis oleks ka jälg lapselikest tegemistest. 

Hiljem kerkis küll veel teinegi ehitis, kindlus koerale, meie hoovi.

Sünnipäev, suusatamine ja natuke patriotismi ka

Kodumaa sünnipäevapidu ei peeta juba pea 15 aastat meie õuel, sest meie armastatud pereliikmel täitub igal aastal koos kodumaaga üks aastaring. Nii et pidu on alati tema õuel. Nagu ka möödunud korral, olin mina selline hädapätaka moodi. Seekord valutas küll vaid pea, mille aitas lõpuks lahendada tabletike. Eelmine kord olin lausa printsess, pikutasin koos viirusega voodis, nii et  saabunud külalised käisid mind korda mööda tervitamas.

Eilseks oli aga kõik ok, nautisin ilusat ilma, suusatamist ja kudumisevardaid. Talisport on ainuke sport mida ma ise ka mõnikord harrastan ja mida ma telerist vaatan. Nii et eile libistasin suuskadel üsna mitmed kilomeetrid maha, vaatasin Lahti ülekandeid, klõbistasin vardaid ja meenutasin sarnaseid mälupilte aegadetagant.

See oli 29 aastat tagasi, kui kudusin suurt maavillast meestekampsunit, vaatasin öösel telekast Calgary olümpiamänge, tundsin end põnevil ning ka paganama hästi. Ühel hommikul tuli naabrinaine  vihast vahutades, sest mees ei olnud õhtul temaga koos magama tulnud, vaid vahtis öösel  ülekannet Levandi sõidust ja häiris temagi und.  Kuna kaasa mul kaagutada midagi ei olnud, siis olin lihtsalt vait. Mina ju ka vaatasin, meie oma Allar sõitis, kuidas tema sai nii ilma huvita olla? Selliseid asju mina tavaliselt maha ei maga. Minu arvates just sellised hetked on meeldejäävad ja kasvatavad patriotismi. Või siis ehk mitte, sest naabrinaine ei andnud endale võimalustki.  Minul on aga alati väike härdusepisar ka silmanurgas, kui võitja finišisse jõuab - suur töö ja pingutus on seljataga.

Sportlikud pingutused jäävad minust siiski pingutamata, tallan suuska ilma higi ja ponnistuseta, kuid käsitöiselt olen ettevõtnud suure ja pingutust (püsivust) nõudva töö. Hakkasin kuduma suurt pleedi, mille kavatsen saata maakera teise otsa, et mu lapsukesel see patriotisminatuke, mis temas kindlasti veel alles on, kaotsi ei läheks. 

 

Wranglerid ja Sangarid

Minu esimesed teksad olid Wranglerid, maksid 180.- rubla, mis võis olla minu ema terve kuu töötasu. Pükste värvliosa oli mulle tegelikult tsipa lai, sest tegemist oli meeste lõikega, kuid niit ja nõel aitasid muuta värvli minu taljele parajaks, vastasel juhul oleksin ma jäänud püksata. Maal Viru-ärikaid ei liikunud ja oli hea, kui üldse mingitestki püksisäärtest kinni said. Need püksid teenisid mind aastaid, sest tegelikult olid nad ebamugavad ja iga päev ma neid ei kandnud. 

Pükste lugu meenus mulle seoses kinos käiguga, käisime Sangareid vaatamas. Ise ma seekord nii väga ei kibelenudki minema, sest Klassikokkutulek ei jätnud mulle head muljet. Kuid läksin üldsusega kaasa ja seekord ei pettunud. Mulle see film meeldis. Natuke nalja ja naerda sai, kusjuures osa naerust tuli n.ö läbi pisarate. Noortel on olnud vähemalt näiliselt igal ajastul meri põlvini, ja koos seltskonnaga tehakse asju, mida üksinda ei teeks. Igatahes oli tore nostalgialaks mõneks ajaks. Eks meile vananevatele, meeldib nostalgitseda üha enam ja enam. Aga samas oli see film ka tänapäeva noortele meelejärgi, sest noorsand kiitis küll nähtu heaks.