Lumememm ehk uus reaalsus

Tema näitas mulle palmipuid ja mina talle lumist hoovi, sellise videokõne pidasime eile maakera kuklapool viibijaga. Internet on ikka kõikvõimas ja kaugel olija saab isegi koeraga vestelda, kui soovib. Kusjuures on seegi proovitud, ainult koer oli hämmingus, et kuidas tuttava hääle omanik selle väikese-õhukese asja sisse ära mahub – küll keeras kuulates pead ühele poole, teisele poole ja küllap talle mõistatuseks jäigi.

Kuna meil oli eile sula ja lumi, siis kodupoole kõndides märkasin hoovidesse kerkinud kindlusi, lumememmesid, tunneleid, mida tegid enamasti lapsed, kuid mõnel pool olid isad ka abiks. Nii et koju jõudes isutas mindki memme meisterdama. Tegelikult pole talv ka õige olnud, kui hoovis pole lumememme olnud. Eks ma siis koos koeraga veeretama asusin. Tema muidugi töötas mulle vastu ja arvas, et üks amps tuleb kasvava palli küljest võtta siit ja teine sealt, kuid kuidagi saime ikka kahepeale hakkama. Hätta jäin pallide üksteise otsa tõstmisega. Seega tuli paluda noorsand appi, ja tema akna taga valvab nüüd Liisu.

Natuke nukraks tegi see üksinda veeretamine ka, sest kunagi sai ju memmesid tehtud ja lumes mütatud koos lastega. Noorsand oleks ehk nüüdki tulnud, sest tegelikult ta ei põe sellist haigust, mis segaks tal emaga midagi koos tegemast, aga see hetk talle ei sobinud kui mulle sobis ja seega oli üksi tegemine vältimatu. Nii et kunagi saabub igal lapsevanemal kohale uus reaalsus - veeretadki lumepalle üksinda, kui tahad, et sinu hoovis oleks ka jälg lapselikest tegemistest. 

Hiljem kerkis küll veel teinegi ehitis, kindlus koerale, meie hoovi.