Oli sõbrapäev ja muud midagi

Mõnikord on peas selline mõttetühjus, käed nagu oleks vatist ja tagumik on liimitud tooli külge. Ja nagu ikka, tuleb selline apaatia kallale just siis, kui selleks on vale aeg. Eile oli sõbrapäev ja ma ei üllatanud mitte kedagi. Ise ennast ka mitte või õigemini üllatasin ennast sellega, et ma kedagi ei üllatanud.  Hommikul tegelikult proovisin, aga poiss unise peaga vist ei märganudki, et sööb pisut teise kujuga võileiba (üritasin sepikust südameid luua). Mees oli tööl ja sõbrad kaugel ning tuju nagu polnudki.

Olen täheldanud, et sõprussuhteid luua juba veidi vanemas eas ei ole nii väga lihtne. Kindlasti mängib siin rolli ka iseloom, millest tulenevalt kardad juba eos, et sellel või tollel on omad sõpruskonnad väljakujunenud ja tunned end ikka pisut üleliigsena. Kuigi neil sellel ja tollel on ka võib olla veel ühest sõbrast puudus. Aga katsu sa see või too üles leida. Sest paraku nii on, et kes sulle sobib, sellele ei pruugi sina sobida. Minu sõbrad pärinevad kõik kooliaegadest, nii et neid on kohe mitu satsi. Kõik nad on üksteisest teadlikud, kuid tuttavad omavahel ei ole. Selliseid fredship tuure me ikka teeme aeg-ajalt. Viimasel ajal sagedamini kui aastas korra. Hakkame vist vanaks jääma, sest üsna tihti kokku saades ikka meenutame ja nostalgitseme.