Ei ole kopp ees

Minu Rändur teatas, et temal on sotsiaalmeediast kopp ees ja ta loobub sellest. Minul oli kurb seda kuulda, sest nii hea oli silma peal hoida, tema pilte vaadata ja tajuda postituste põhjal, et kõik on korras. Suur ja võimas internet on muidugi alles. Minul oma fb-st küll kopp ees ei ole. Kuigi aeg, mis niisama vahtimisele kulub, on üüratu, kui tõele au anda. Enamasti vaatan vaid vilksti korraks, aga see „korraks“ võib võtta ka nii mõniteist kuni mõnikümmend minutit, ja kui päevajooksul neid „mõni“ kordi rohkem on, siis võivad tunnid ka kokku tulla. Kusjuures telefon on seda korraks-vaatamise haigust ikka süvendanud. Süvendanud seda sõltuvust on ka igasugu gruppidega liitumine. Nii vaatan ja laigin ma käsitööd, koeri, raamatuid ehk kõike seda, mis mulle meeldib. Ise ma nii väga suur postitaja ei ole. Niisama kaasa räägin veelgi harvem. Mõnikord hakkan juba kirjutama ja siis mõtlen, et ah mis ma ikka targutan, sest neid targutajaid on ilma minutagi küll ;) Laike jagan küll ohtrasti, kui ikka meeldib, siis meeldib ja seda tuleb välja ka näidata. Nüüd on aga üks, kellele laike jagada, vähem. Kahju, kahju.