Teisipäev, 26. aprill 2016

Hilja, ilmataat, hilja



See mis taevast vahelduva eduga alla tuleb, teeb küll meele mustaks. Sellist jama pole keegi tellinud või õigemini, õigel ajal meie ilmataat ei teadnud, et tuleb lund ka saata. Nüüd on nagu hilja seda teha. Kusjuures mulle tundub, et see talv ei ole armuline ka meie pere lillede vastu olnud. Roosidel ei näe veel ühtegi punga ja elulõngadestki tundub, et üks on välja läinud. On muidugi veel võimalus, et olen kannatamatu ja ootan imet sealt, kust seda veel tulla ei saa. Võib olla on lihtsalt külm iga lillekese jaoks. Minu jaoks on, nii et talvejoped ja kindad on endiselt abiks. Ja kui millestki muust rääkida ei ole, siis annab vähemalt ilm ainest. Pole halba ilma heata ;)

Esmaspäev, 25. aprill 2016

Mehe kala jutt



Sealt põõsa alt august tuli kõige paremini särge. Kalamehe jutt kõlab nagu mingi salajane kodeeritud jutt. Minu teada minnakse ikka jõe äärde ;) Kus seal vees need põõsad ja augud :D Mõtlesingi, et nüüd tema ka. Poisi jutule on nagunii tõlki vahendajaks vaja.

Pühapäev, 24. aprill 2016

Mamma teab, mis hea



Olen kuulnud naisi oma meeste üle kurtmas, et nad ei tee kunagi ettepanekut kusagile minna, mehed  lebotavad vaid diivani peal ja elu kuidagi jookseb nii mööda, et ühiseid tegemisi ja olemisi on nii vähe.  Olen siis ikka öelnud, et haarake initsiatiiv enda kätte ja tehke ise ettepanek. Muidugi on nõu anda alati lihtsam, ei ole minagi see härjal sarvist haaraja. Õnneks on meil selleks mamma. Nimelt mammast-jõuluvana saatis meid juba mitu kuud tagasi spaasse, teoks sai see alles nüüd.  Seega Vikingis ootas meid hubane tuba, terve trobikond saunasid ja muidugi veemõnud. Spaa osa on seal tõepoolest väga õdus-mõnus. Vesi hea soe, mõnes mullivannis isegi liiga soe. Külmavaresest minul on soe vesi väga oluline.
Ligunemised ligunetud, tsekkasime õhtusöögiks  ühte ja teise paika, kuni valituks osutus Nikolai lehtla. Õhtuse linnaeluga ei ole maainimene ju nii väga kursis, seega olin ülimalt imestunud,  et nii palju inimesi olid õhtul üpris hilja (nagu meie) söömas suurt praadi. Igatahes, sinna võiks teinekordki minna.
Ja et mitte head juhust lasta raisku minna (öö kodust kaugemal), käisime ka päris öise eluga tutvumas Kassas. Olime peaaegu essad ja siis hakkas rahvast juurde voolama ning lõppu ei paistnud tulevat. Tuli naisi ja mehi, nooremaid ja vanemaid, naisi vist siiski rohkem. Seda kirjut kontingenti oli väga lõbus jälgida ja ühtlasi võib tõdeda, et issanda loomaaed on kirju. Eri vanuses inimesed, arusaamised riietuse heast maitsestki erinevad: osad väga mukitud ja sätitud; osad tulnud vaat et otse tänavalt; mõned maksikleidid, enamus minid. Kuna olingi põhiliselt passimise peal väljas, siis kriitikanooled, mis minu silmist lendu läksid, tabasid nii mõndagi daami. Enda arvates olen üsna vaba suhtumisega paljudesse veidrustesse ja omapärasustesse, kuid sellegipoolest riivasid minu silma liibukad kleidid n.ö kolme või enama rinnaga keha ümber. Minu silma riivasid, mõnele võisid ikka ka väga meeldida. Ise ma ei julgeks oma volte eksponeerida. Mõni on aga teiste arvamusest nii üle, et ei tee visuaalist üldse numbrit või tunneb end nii hästi ja peab seda ise kenaks, kes teab.  Aga inimesed tantsisid, tellisid jooke ja tundsid end mõnusalt. Mis selle koha fenomen on, ei saagi aru, vast  võimalus vanemaealistele kohata teisi omasuguseid, sobitada uusi tutvusi, sättida end nädalas korras ilusaks, lõõgastuda, unustada argimured, juua end lõbusaks. Meie olime argielust eemal ja jälgisime elu(melu). Hästi tundsime end ka.
Hommikul jõudsin kõik hommikuujumised ja saunad veel kaasa teha ning oligi vaheldus läbi. Nii on, et head asja jagub ikka natukeseks ajaks.  Aga mamma teab, mida lapsed vajasid.