Kui ütlen ja kui ei ütle

Kui palju peaks sekkuma olukorda, mis näib enda silmis vale ja vildakas või hoopis kohatu, kahjustav, õnnetuks tegev? Üldiselt ma arvan, et peaks. Kui näiteks tõusen ja minu seeliku saba on jäänud kogemata, kohatul kombel värvli vahele, siis tahan, et seda mulle öeldaks. Sageli on nii, et inimesed kõnnivad mööda, vaatavad, mõni ka naerab omaette, aga vaikselt ütlema lähevad vähesed. Nüüd aga sattusin lugema kellegi ametlikku teadet, mis kubiseb mõttelistest vigadest. Tunnen ka end natuke selle teadaandega seotult, kuid ma ei julge minna kirjutajale ütlema, et sõnastame seda veidi ümber. Kardan näida targutajana, kardan, et tema solvub (arvab, et mina pean teda rumalaks). Samas saavad seda ka avalikult kõik lugeda ja minusuguseid sõna-närijaid võib olla teisigi, kes siis omakorda seljataga räägivad.

Samas on neid, kes julgevad targutada küll iga su väikseima eksimuse üle, kas siis kogemata kirjutatud  üks vale täht või vale nimetus. Kirjutasin kord (vähese tausta uurimise tõttu) rüüju vaip, mitte rüiu (on õige), siis oli ikka keegi, kes selle kommentaaris ära märkis (mitte halvustavalt). Mina võtsin õppust ja uurin rohkem eki nõuandeid. Minu üks väike täheeksimus tegelikult ei mõjutanud mitte kui midagi. Nüüd aga olen siin dilemma ees, öelda või mitte. Kui ei ütle, saab kahjustada inimese maine, kes on tegelikult tore, ettevõtlik, hakkaja. Kui ütlen, võib halvimal juhul meie koostöö lörri minna, millest oleks ka kahju.