Kevad meie südames

Kevad elab täiel rinnal oma elu ka meie kodus, sellest annavad tunnistust nii majaümber häälitsevad sookured kui ka kõik pereliikmed. Lumi on läinud nagunii ja ega teda sellel talvel suurt ei olnudki. 

Mina vehin juba rehaga mitu päeva ümber maja - riisun kokku mulluseid lehti ja puudelt pudenenud oksi, puhastan lillepeenraid sügisel lõikamata jäänud pealsetest, puhastan hoovi koera veetud plastpudeli punnidest ja muust jamast, mida tema on näpanud kuuri alt ja pidanud õigeks laiali tassida. Mehel sügelevad õnged kuuri all ja on „kartus“, et sedagi kevadet veedetakse kalavetel. Vähemalt telefonitsi vesteldakse ikka peamiselt kalamehe jutte. Kass küsib üha sagedamini õueluba ja siis jälle tuppa ning siis jälle õue. Mis muud, kui kevad temagi südames. Koer märgistab hoolega oma territooriumi ja kuuleb esimest korda läheneva kevade hääli. Eile kostis metsast ikka sellist lindude sädinat, et minagi ei ole varem midagi sellesarnast kuulnud. Võib olla oli neil seal laulupidu. Poiss ootab pikisilmi kooliaasta lõppu (kusjuures mäletan seda tunnet). 

Suurte laste kevadetundest ei teagi midagi suurt. Lugesin Kroonikast väikest nupukest, kus mainiti ära, et Rein Rannap ei teagi oma poja Ikevaldisuurtest saavutustest. Nagu oleks üllatus-üllatus, et kõike vanematele ei räägita, ja ilmselt ei peagi rääkima ka. Saavutustest ikka võiks rääkida, sest rõõm oleks ka vanematepoolne. Igatahes loodan, et kevad on ka suurte laste südames, olgu siis saavutustega või saavutusteta. 

Otsi sookurge pildilt