Neljapäev, 10. september 2020

Pildistamata loodusepildid ja õuetööde tüdimus

 

Kui ma ekstra tubli olen, siis käin ma kõndimas. Hiljuti oli selline päev. Ega kõnniringiks erilisi valikuid ei ole, ikka üks ja seesama teekond: põld, kasesalu, järv, kasesalu, põld ja kodus tagasi ning ca 5 km on kõnnitud, kui tiiru ümber järve teen. Seekord silmasin meie fauna mitut esindajat. Esmalt trehvasin kitse, kes esmalt jäi mind silmitsema ja siis tegi vehkat. Kõndisin omaette hoogsalt ja ees olid sügavad kopra uuristatud süvendid, kuhu oli kogunenud vett. Ühe sellise lombi juurest tõusis lendu kotkas, ilmselt kalakotkas, sest kuulu järgi meie kandis ta kusagil pesitseb. Kas ta jõi vett või imetles oma peegelpilti, seda ma ei tea, aga igatahes ilus uhke lind oli. Järves oli vesi veel soojapoolne ja solberdasin seal jalgupidi pisikeste viidikate vahel. Hiliseid õitsejaid on veel, korjasin neidki kimbu, kui märkasin ühe oksarondi peal ussi. Tegime kumbki vehkat omas suunas. Olen küll usin pildistaja ja käsi haarab iga väikese imelaadse asja puhul telefoni järele, aga loomade ja lindude pildistamisega on nii, et see telefon peab siis koguaeg käes stardivalmis olema, muidu ikka klõpsu ei saa, sest lind-loom lihtsalt ei jää poseerima.

Viimasel ajal aga sajab kogu aeg ja nii tubli ma ei ole, et läbi saju kõndima minna. Tööd-tegemised ka ja üleüldse kisub kõik sügistalviseks, kus energia, mõtted ja teod kuluvad mujale, s.t et enamasti tööle ja kodune diivan on ka üha varasemal kellaajal juba meeldivalt soe ja pehme. Energia kuidagi käib kaasas koos tööde ja kohustustega. Kartulid on võetud ja muud nipet-näpet kodutööd ka tehtud, siis kohe tunnen, et olen selle diivanil lösutamise auga välja teeninud ja mitte mingit motivatsiooni ei ole enam aiatöödeks ja muudeks õuetegevusteks. Kui suvel jagus tahtmist koduõues toimetada mõnikord hiliste tundideni, siis sügis surub vastu maad ja aiatöödest on täielikult isu täis. Suvine energia on mind praeguseks maha jätnud. Või kes see ikka jaksab aastaringi olla energiapomm.