Teisipäev, 29. september 2015

Kes täidab täitumata unistused



Minu täitumata unistusi ei täida vist minu lapsed ka, või mine tea?! Enamasti on nii, et mingil ajal proovid küll peale suruda või suunata neid hobisid, mis endale meeldivad, nii tasa ja targu, kuid lõppeks tegelevad nad ikka sellega, milleks endil huvi on. 
Üheks minu täitumata unistuseks on olnud osata mängida kasvõi ühte pilli. Senine oskus piirdub mul vaid ühekordse mandoliini looga „Meil aiaääres tänavas“ :D Mandoliinimängijat minust ei saanud. Ilmselt ei olnud huvi, ja ma ei mäleta ka, et keegi oleks väga peale sundinud ning kindlasti oli see õpetaminegi selline ühekordne, millest ei saanudki kasvada välja midagi suuremat.
Tüdrukud olid musikaalsed ja kiired õppijad. Üks harjutas flööti ja teine süntesaatorit. Paraku pärast algkooli lõppu ei olnud enam õpetajaid ning kõrvalises elukohas ei tekkinud ka muusikakooli võimalust. Usun siiski, et suurimaks takistuseks on olnud tahte või sellesuunalise unistuse puudumine.
Kõige lähemale on mind minu täitumata unistuse täitumisel viinud pesamuna. Temal on üks osa muusikakoolist isegi läbitud, kuid sisemist sundi ka temal ei ole olnud ja sel aastal tegi oma valiku hoopis teisel, spordi suunal. Eks selleski vallas on minu unistused täitumata. Kui hästi läheb, läheb ehk õnneks :D
Alloleva video põhjal võib küll väita, et nende kuttide emade unistused on elluviidud :D

Esmaspäev, 28. september 2015

Nutiümbris



Käsitöövallas on kõik sama, jätkuvalt heegeldan. Vahe on vaid valmivates esemetes. Seekord heegeldasin oma uuele mänguasjale ümbrise, et tal oleks turvaline ja pehme olla. Võib öelda, et nutielu mõjub tõepoolest igas eas inimestele, vetsu veel koos telefoniga ei lähe, aga aeg-ajalt tuleb ikka pilk peale visata :D 
Materjal Red Heart Soft Cotton ehk siis 100% puuvillane lõng, heegelkonks oli nr 3 ja heegeldatud vabas vormis. Ammusest ajast oli nööbikarbis ootamas ka üks tore, minu tähtkuju nööp, mis nüüd leidis rakendust. 
 


Pühapäev, 27. september 2015

Ihnus või taipamatu, mis vahet seal ikka on



Ivo Linna laulab „Aeg meid muutunud on“... Mina olen aga täheldanud, et inimene oma loomuses ei muutu. Isegi aeg ja selles olnud elusündmused ei muuda laias plaanis eriti midagi, võib olla lihvitakse küll teatud nurki natuke pehmemaks või lisatakse hoopis mõni külg juurde, kuid tema põhiolemus jääb siiski samaks. Kes on helde ja lahke, see on seda surmani. Sama võib öelda ihnsa või ka taipamatu inimese kohta.
Seda kõike tuletas meelde hiljutine kohtumine ühe ammuse tuttavaga, kelle kokkuhoidlik meel on mul meeles juba kooliaegadest. Igatahes näis, et tükk paberit ja kilekott oli ka palju palutud, rääkimata sellest, et külalise kutsun tavaliselt ikka tuppa ja pakun kohvi ka, kui see külaline ise ei arva teisiti. Meil isegi vedas, saime vähemalt väravast sisse. Kusjuures, ootamatult me ei läinud, kõik oli eelnevalt kokku lepitud.
Samas on õhkõrn võimalus, et ta lihtsalt ei taibanud? Oma taipamatust kirun ma küll alalõpmata. Mõnikord lihtsalt on nii, et suu on nagu vett täis ja käed on nagu tina täis :D Näiteks kord käisid tööjuures külalised, kes olid ette teatanud oma tulekust. Olin nende tarvis kaasa võtnud koduaia õunu ja pakkusin neid kenasti. Samas ei taibanud ma õunasüdamete jaoks lauale panna ühtegi anumat. Ma isegi nägin, et inimesed istuvad, näritud õunasüdamed peos ja ma ei tõusnud ega läinud tooma prügikasti vms ja ei  viinud ise ega öelnud ka, et viige õunast ülejäänud osad prügikasti. Pärast kirusin end tükk aega ja isegi oma mõtetest ei ole seda välja saanud :D Nii et ei teagi, kas on suurt vahet inimese vahel, kes on ihnus ja inimese vahel, kelle pea õigel ajal ei jaga :D 
Muidu on aga päevad päikeselised ja vanad naised jätkuvalt saavad suvitada. Mina küll ei suvita, kuna tööaeg nõuab oma ja õhtune aeg on liiga lühike suvitamiseks.
 

Teisipäev, 22. september 2015

Padjale linik pähe



Kui ma oleksin käsitööline, siis vast leiva peale head ja paremat osta ei saaks. Edeneb ja ei edene ka mul see tegemine. Õhtud on juba küll seda nägu, et üha varasemal kellaajal venitan end oma tugitooli istuma, kuid nokitsen natuke siit ja natuke sealt ja ühtegi suuremat ideed ei ole pähe tulnud. Üldiselt üritan oma kodu kirjusust mahendada. Ise ma tegelikult aru ei saa, et meil eristiilist asju väga palju on, aga minu üks tütardest mainis kord, et meil on liiga palju eriilmelisi diivanipatju. See oli vist kriitika või võtsin mina seda kriitikana, igatahes olen püüdnud luua ühtset rütmi heegeldades need ja need ja need ning nüüd siis heegeldasin diivanipatjadele linikud  selga. Materjal on puuvillane jämedam niit ja heegelnõel nr 3. Kandilise padja muster pärineb ajakirjast Minu käsitööd selle aasta (oli vist) septembri numbrist ja ümara improviseerisin samuti ajakirja Minu käsitööd 6/2011 abil.