Lugemisest, loetust ja tulipunasest lillekesest

Kui põhikoolis käisin, siis kooliraamatukogu meil ei olnud, oli lihtsalt  raamatukogu päev, avati ühe kabineti uks ja sealt riiulitest sai valida endale lugemist. Millegipärast mäletan vaid, kuidas ma laenutasin raamatut „Tulipunane lilleke“, seejärel koju tõttasin, koti nurka viskasin ja lugema asusin. Nii väga meeldis mulle see lugu ja  see pilt, kus oli printsess punase roosiga. Seda pilti sai ikka koopeeritud nendesse joonistamise kaustikutesse, mis ringlesid käest kätte ja kus oli peaaegu alati sissejuhatavaks salmiks: pilte siia joonistage ja salme juurde kirjutage, ainult ärge sodige ja lehti välja rebige.

Olen jätkuvalt lugemise lainel. Nüüd enam ei fänna ma vaid ühte raamatut, vaid Tulipunaseks lillekeseks sobituvad ka paljud teised raamatud. Lugemised vahelduvad nagu merelained, igaüks kordumatu ja isemoodi. Lapsepõlvest alanud  lugemisarmastus on alguse saanud ikka sealt, kodukooli raamatukogust. Tegelikult osteti ka koju lasteraamatuid, küllap siis oli abiks ka kodune raamaturiiul. 

Viimased lugemised on väga erinevad kõik.

 

Raamat Jaak Joalast „Unustuste jõel“  (Paavo Kangur) oli veidi laiahaardelisem kui esialgu arvasin. Joalast on ikka juttu ka, aga rohkem antakse edasi tolle ajastu kultuuriinimeste eludest-oludest-võimalustest.  Olen terve elu laulnud: Uu – la – palooma blanca, mäekohal hõljun kui lind, tuleb välja, et ei olegi nii, hoopis on: Una paloma blanca :D

„Viienäpu“ oli meeleolukas raamat Leedu autorilt Mara Zalitelt , mille temaatika ei kuulu just kergete kilda – kolhooside algus Leedumaal. Samas meeleolu oli loodud selline helge, seda minajutustaja kaudu, kelleks oli 5 aastane tüdruk. Naljagi sai, kuigi oli ka neid kohti, milles oli tunda, et pigem naer läbi pisarate.

Colleen McCullogh´i „Ogalinnud“  haaras aga esimesest lehest, nii lugesin hommikul, õhtul ja lõunaajal. Selles raamatus oli kõike, kuid eelkõige oli ta keelatud armastuse lugu.  On öeldud, et „Ogalinde“ peetakse Austraalia „Tuulest viiduks“ – see ütleb vast kõik selle, mida raamatult oodata. Lisaks elamusele, mille sain kirjutatud loost,  sain ka seoseid luua raamatus mainitud paikadega. Nimelt elas meie rändur mõnda aega Austraalias ja mina ajasin kaardi pealt järge, kus kandis ta parasjagu viibib. Päris paljud  kohanimed raamatus olid mulle päris tuttavad. Whitsundy saarestiku ühel saarel oli ta isegi mitmed kuud tööl. 

Minu Ghana viis aga hetkeks Aafrika mandrile. Selline põgus puudutus, kuid parasjagu informatiivne ja asjalik lugemine. Mulle meeldis eriti selle loo juurde käiva meeleolu loomine ja muidugi hulljulgete noorte ettevõtmine, mis kohati kostus nagu tõeline põnevusromaan.

Mart Sanderi „L….d“ oli aga tõeliselt haarav lugemine, mille lugesin läbi ühe jutiga, kõrvus kõlamas Mart Sanderi hääl.  Pealkiri on nii šokeeriv ja otsekohene, et ei taha seda väljagi öelda. Samas sisu oli huvitav, põnev, infoküllane – räägitakse ju sõjaeelsest  ja -aegsest elust Eestis. Lõbumaja on vaid vahendiks nende pöördeliste aastate kirjeldamisel.  Fiktsioon on põimunud tõsieluga ja tegelikult ei olegi ju teada, kes need suuremad l…d on, kas korrumpeerunud valitsus, nõukogude sissetungijad või lõbumaja elanikud.