Traditsioonid peavad jätkuma ehk Soomaal kahe kambajõmmiga

Septembri esimesed nädalad on möödunud ikka nagu võluväel imekiiresti - enamasti ikka töiselt ja lapsel kooliselt. Mina vast sellist suurt õhinat oma tööst ei tunne, kui laps oma koolist, aga uued mõtted ja ideed genereeruvad minugi peas.  Loodan, et poisil see argipäev ja nentimine „kool on nõme“, niipea kohale ei jõua. 

Muidu on aga vanadel naistel pidu, õues on mõnusalt soe ja eriti kurb oleks seda kõike toas maha konutada. Igatahes oli mul plaan juba nädala sees valmis, et vaja taas Soomaale minna ühte matkarada läbima. Kahel sügisel oleme eelnevalt käinud, seega tuleb traditsioone jätkata. Tegin eeltööd veidi internetis ja tundus, et seekord võiksime minna Meiekose matkarajale. Sundisin veidi tõbise poisi ka kaasa. Eks see kodust kaasa kangutamine muutub iga aastaga keerulisemaks. Nutika saab kaasa võtta, aga nii oluline (tont teab mis) mäng jääb ju koju.  Igatahes olin kindlameelne, et läheme ja kogu lugu. Oma suure kutsika võtsime ka kaasa, vaja temalgi maade ja metsadega tutvuda, peale oma koduõue. 

Meiekosel selgus aga, et ei olegi rabapealne rada, on lihtsalt metsasisse rajatud siht, rohi niidetud  ja ka vajalikud sanitaarsõlmed olemas. Kuna minu internetist tehtud eeltöö oli ilmselgelt kesine, siis said meie varbad kastest märjaks. Arvasin ju, et on ka samasugune laudtee, nagu Riisa rabas. Mingi aeg kõndinud, jäid meile teepeale ette metssea ülestõngutud mättad ja seejärel otsustasime tagasi keerata. Mulle tundus, et kaks lapseohtu kaaslast (kutsikas ja poiss) ei paku piisavalt turvatunnet, kui üks seakari peaks vastu tulema :D Kõnniringid aga käimata ei jäänud, sõitsime mõned kildid tagasi ja tegime tiiru Riisa rabas. Tore oli, ka mõned jõhvikad said suhu nopitud, tundub, et neid on, aga mitte massiliselt. 

Isegi puud lõkkejaoks on olemas

Tore lõkkekoht Meieikosel

Raudna jõgi

Riisa raba

Raba vesi pani koera suu vett jooksma ja keelt limpsama

Tagasiteel Tori poest ostetud jäätised on ka traditsioon, mis  paneb punkti meie üritusele. Tori on üldse looduskaunis koht, õnnelikud inimesed, kes seal elada saavad. Kõik see jõgi ja sild ja kirik ja need hooned. Ilus. Kogu ilu rikub  kauplusehoone, kellel küll võis tulla mõte ehitada uhke ja väärika kiriku naabriks selline kole konteiner!? 

Koju sõiduks kasutasime teist, seni veel käimata teed. Nii täitis meie sõit ka teist eesmärki: tunne oma kodukanti. Tee oli küll osalt kruusatee, aga seda parem oligi ümbrust jälgida – liiklus väike ja ise ka kiiresti sõita ei saanud. Silma hakkasid toredad kohanimed: Kõrisoo, Tabria, rääkimata Soomaa teeäärde jäävast Viinahauast, kus võiks ideepoolest asuda alkoholist vabaneda soovijate sanatoorium:D