Pühapäev, 26. oktoober 2014

Üks nädal ja üks päev

Kool oli just õige hoo sisse saanud ja juba algas vaheaeg. Esimene veerand möödus meil päris hästi, vähemalt tunnistus andis sellele kinnitust. Eks  ka mulle oleks võinud tunnistuse ilusate hinnetega väljastada, sest loodusõpetuse ja ajalooõppe olen küll täies mahus läbinud :D Laps muidugi vaheaega ootas, mina mitte nii väga. Kooli periood organiseerib ja päeva tegevused on mõttestatud. Vaheaeg nägi välja aga nii, et mina olen tööl ja lapsel on vaba voli sel ajal arvutis istuda.  Osaliselt olen loobunud võitlemast, sest ma isegi ei tea, millist vilja see võitlus kannaks. Minu kooliajal võitlesid ka vanemad minu raamatulugemislembusega. Nüüd vaatan heldimusega last, kui ta juhuslikult raamatut loeb ja mitte mingil juhul ei palu ma tal midagi muud sellel ajal teha. Mõnikord mõtlen, et võib-olla on kunagi nii ka arvutiga, et emad-isad vaatavad heldimusega last, kes arvtis mängib. Ei tea.
Et aga kogu vaheaeg päris arvutikeskne ei oleks, käisime kinos ja väljas söömas. Kuna Kastitrollid mind mitte natukenegi ei ahvatlenud, siis vaatasime Alexsander ja üks kohutav jube kole paha päev. Meile meeldis, selline lõõgastavalt tore jant.
Enne sööma minekut pidasin küll loengu stiilis "viinereid ja friikartuleid pole mõtet menüüst valida, sest muid palju paremaid roogasid on valikus". Aga noh, läks nagu alati, kodurahu huvides. Sellegipoolest oli meil tore päev, ja ma ei tea, kas see päev oleks siis veelgi toredam olnud, kui minu tahtmised alati peale jääksid. Vist mitte.

Exbort sokid

Mulle tuli sõnulseletamatu kudumistuhin peale. Lihtsalt on vaja enda mõtted ja kõhklused millegagi maandada ja selleks on lihtne kudumine parim meditatiivne tegevus. Kuna ma ei ole koju lõnga kokku ostnud, siis sai ühel pealinna lühiväisamisel astutud läbi Laagri kaubakeskuse Kangas ja Nööp kauplusest, lootusega sealt miskit lõnga leida. Valikut seal tegelikult ei olnud, vaid akrüül, akrüül, akrüül. Minul olid aga mõttes sokid jõulukingipakki ja sokis peaks ikka villa soojust ka olema. Üks ja ainuke, mis sokiks vähegi sobis, oli must kahtlase pealkirjaga lõng ORMO Exbort. Nii see "exbort" saigi sokkideks kootud. Ma isegi ei tea, miks ma need hiired mustriks kudusin. Aga nüüd nad siis sokisäärel olemas on ja veel mõtlen, kellele sellised hiirtesokid exbordin :D


Kolmapäev, 22. oktoober 2014

Kitsed akna taga

Meil on kodus miniloomaaed. Juba mitmendat päeva käib üks kitsepere meie põllul einestamas. Tänagi hommikul helistas laps, et meil on kitsed akna taga.  Söövad ja möllavad ka niisama. Üks noor puksib teist noort, nagu inimesedki, ikka nalja pärast. Pere täiskasvanumal on silmad-kõrvad koguaeg kuuldel ja pilk maja poole, mine tea, kas võib sealt poolt mingit ohtu tulla. Tahaks neile öelda, et meie poolt ohtu pole ja tulge ikka veel ja veel.


Maailma parandamine



"We Are Here" , mida laulab Alicia Keys on meeldejääva meloodiaga laul, mida kohe pärast esmakuulamist jäin ümisema. Alicia on oma facebookilehel ka kirjutanud selle loo loomise taustast ja ka see on liigutav. Miks oleme just siin ja just praegu, ega sellele ise vastust ei teagi. Küll aga peaksime elama  kõik selliselt, et maailma parandada ei oleks vaja. 




Kolmapäev, 15. oktoober 2014

Sooja soki aeg

Soojad sokid on nüüd oktoobris juba täiesti omal kohal. Minu külmakartlikud jalad käivad tavaliselt villastes sokkides sageli ka mai kuuni välja (kui mitte kauem). Seega neid ikka kulub ja iga uus paar saab kohe ka kasutusele võetud.
Seekord mõtlesin, et koon veidi romantilisema laadiga sokid, mida saab kanda madala saapaga. Välja tulid päris toredad :)




Kas reklaam teeb õnnelikuks



Olen millegipärast hakanud vastama erinevatele netiuuringutele. Üks põhjus, miks ma seda teen, on kindlasti, et neid tehakse sihtotstarbega ja kui kõik eiraksid, siis ei saagi ju midagi teada. Nii et siis vastasin viimati netikäitumisega seotud teemadel. Oli väga pikk  küsitlus, aga lõpuni ma tegin selle ja pean ütlema, et täiesti asjalik oli. Seal oli see miski, millega ma tõepoolest tegelen ja oli mingis mõttes ka kasulik, sest silma jäid ka mõned veebikeskkonnad, millest seni ei olnud kuulnudki või olin ära unustanu ja mida ma kohe järgi katsetama hakkasin. Näiteks videoid vaatan ainult youtubest ja vimeost nagu oleks kuulnud aga täpsemalt uurinud ei ole.

Seevastu mingi aeg tagasi täitsin pudelivee kohta käivat küsitlust, mis oli täiesti tobe ja mulle näib, et sellise küsitlusega ei saa küll mitte mingit adekvaatset infot tarbijakäitumise kohta. Küsimus kas pudelivee tarbimine teeb sind õnnelikuks või enesekindlaks või rahulolevaks või väärikaks,  paneb üldse õlgu kehitama. Pudelivesi seda nüüd küll kindlasti ei tee või vähemalt ma ei tea kedagi, keda pudelivee ostmine ja joomine õnnelikuks teeks :D Võib olla ma lihtsalt ei tunne selliseid inimesi. Reklaamide alal oli vist sama, kas oled näinud ja kas see muudab minus midagi. Ei muuda, ma usun et pole ainuke, kelle jaoks on need lihtsalt ühed tüütud vahepalad ja enamasti nende sisulist poolt tähele ei panegi.

Õnneks on küsitlustele vastamine alati vabatahtlik. Väikest präänikut lubatakse teinekord ka, aga ega see präänik vastamist ei mõjutagi. Keegi peab aga higipullid otsaees välja mõtlema kogu selle küsimustiku ülesehituse ja loogilisuse, olgu või jabur.

Teisipäev, 14. oktoober 2014

Head kuulajad



Aeg ja kaugused teevad oma töö. Nii avastad ühtäkki, et mingil hetkel ei ole sul enam nende sõbrannadega, keda väga sageli ei näe, mitte millestki erilisest rääkida. Iga üks elab oma elu, tekivad uued tuttavad ja vanade sõpradega on ainult  ühised tuttavad, muid seoseid jääb järjest vähemaks. Mul on siiski hea meel, et oleme suutnud oma vana sõpruskonnal hinge sees hoida ja aastas paar korda ikka kokku saada.  Jutuvada jätkub ikka tundideks. Mis seal salata, kõik tuttavad ja vähem tuttavad saab üle räägitud.
Kui kunagi, kui veel noored olime,  sai arutletud, et praegu räägime lastest, aga aastate pärast tõbedest. Ei tohi ära sõnuda :D. Veidi sinnapoole kaldusid ka meie viimasel kokkusaamise teemad  aeg-ajalt. Aga tore on see, et keegi meist ei hala, ei kurda ja ei tunne kaasa. Lihtsalt räägimegi ja kuulame ja noogutame kaasa. Ja see on tore.
Nagu ikka, on meilgi kõigil omad rõõmud ja omad mured. Ainult meist ühele on elu rohkem stabiilsust kinkinud või on ta osanud teha õigeid valikuid. Meil teistel on olnud rohkem tõuse ja mõõnasid. Aga samas ei ole meist keegi kibestunud ja jäänud olnusse kinni. Ja seegi on tore.
Mulle meenus ühest ammuloetust raamatust (Shantaram) meeldejäänud (üleskirjutatud) dialoog:
"See- kui sind kuulatakse - tõeliselt kuulatakse -, on paremuselt teine asi maailmas."
"Mis on siis kõige parem?"
 "Seda teab igaüks.  Maailma parim asi on võim."
"Oi, kas tõesti?" küsisin naerdes. "Kuidas seksiga on?"
"Ei. Kui bioloogia kõrvale jätta, taandub seks võimule. Sellepärast seda nii väga himustataksegi".
Ja nii vist ongi. Mul on hea meel tõdeda, et mul oli jälle oma heade kuulajatega võimalus kokku saada.

Esmaspäev, 6. oktoober 2014

Miks aeg kaob käest

Eile hommikul ärgates vaatasin mitu korda kella, et ega ma ometi varem pole kogemata üles tõusnud. Nii pime näis õues. Kuidagi ootamatult tuli see pimedus. Siis ajasin selle nädala telekava katlasse tule hakatuseks. Millegipärast mõtlesin, et nädal 6. - 12. oktoobrini on juba möödas. Aeg lippab niigi kiirest ja mina nagu kiirustaks seda veel tagant.
Aega me millegipärast tajumegi igas eluetapis erinevalt. Noorena tahad saada vanemaks, ikka sellesse ikka, kus avanevad seni piiratud võimalused ning tegelikult  ootad, et tõeline elu ometi ükskord algaks.Vanemaks saades aga hakkad aega teisiti, kiiremalt tajuma. Enam ei oota, et saaks juba .... Kõik väga oodatud asjad isklikus plaanis on juba olnud ja ootad vaid laste ootuste täitumist.

Mingi aeg tagasi lugesin raamatut moodsa aja sarjast "Kui on lõpp", autoriks Julian Barnes. Raamatus oli kuidagi väga hästi muuhulgas puudutatud aja tajumist ja ajaga seotut.  Kirjutasin mõned  ajaga seotud väljanopitud mõtted välja: 
Mõned tunded kiirustavad aega takka, teised aeglustavad seda lk 8
Kui me ei suuda mõista aega [...], mis lootust on meil mõista siis ajalugu – isegi omaenese pisikest isiklikku, enamjaolt dokumenteerimata osa sellest lk 70.
Meile peaks olema ilmselge, et aeg ei toimi kinnistina, vaid pigem lahustina lk 73.

Pühapäev, 5. oktoober 2014

Väike traditsioon

Pärast pikemat veenmistööd õnnestus eile minna Soomaale matkama. Ei ole enam kerge veenda puberteetikut endaga kaasa tulema. Aga kui see veenmistöö tehtud, siis edasi oli kõik väga hästi. Mineku teel tuli autoraadiost meeleolukat jutuvada.  Nimelt jagasid saatejuhid Skyplussis  teavet selle kohta, kuidas kõlavad erinevates keeltes kassi näugumine, koera haukumine, sea röhkimine jne.  Ja lõpuks oli meil mõlemal tore.
Kui eelmisel aastal külastasime Riisa matkarada, siis seekord sõitsime veidi kaugemale ja külastasime Ingatsi matkarada. Kahjuks oli eile küll ilm pisut sompus, aga õnneks oli tuulevaikne ja soe ning väga-väga tore oli kõndida mööda laudteed, noppida mõned harvad jõhvikad, kuulata rahu ja vaikust. Palju oli pandud puudele ja teepiiretele märkmeid teadetega, milline on olnud veetase erinevatel aastatel. Mõnel veerohkemal aastal oli see nii kõrge, et oleks olnud meile üle pea. Kujutasime ette, kuidas mulistame vees, ümberringi, kõikjal vesi. Kevadeti, suurvee ajal saab seal vist küll kanuutada. Testisin poja teadmisi rabataimedest ja selgub, et loodusõpetuse tunnid ei olegi mööda külge maha jooksnud ja ta teab küll. Selle üle saab vaid rõõmu tunda.
Oleme nüüd külastanud kahte matkarada, aga neid on seal veel. Nii et selline matkamine Soomaal võib saada meile lausa traditsiooniks. Vähemalt 5 korda veel.

Sõbralik soovitus Koržetsilt

Tore väike vaatetornike

Kolmapäev, 1. oktoober 2014

Homme hakkan….



Sellist lubadust oleme vist kõik, kes vähem kes rohkem, endale andnud. Vähemalt mina olen, kordi sada, kui mitte rohkem. Kõige sagedamini on see seotud söömisega. Ei suuda ma mööda käia õuntest, pähklitest, kõrsikutest, barankadest ehk siis kõigest, mida saab närida. Olen näriline :D Kui kõrsiku paki koju ostan, siis on teada, et varsti on see hävitatud, sama lugu kõige muu näritava kraamiga. Müslit ma lausa jumaldan. Kommid on vist ainsad, millest suudan mööda käia. Igakord, kui olen paki midagi liigset nahka pannud, luban endale, homme ma enam nii ei tee :D Hämmastav on see, et sellise õgardluse juures on kehakaal enam-vähem stabiilne püsinud. 

Teine lubadus homseks on liikumine või väike trenn. Käin küll aeg-ajalt kõndimas, aga kevadine kõnnihoog on ammu raugenud. Enamasti olen pugenud selle taha, et maja ümber on nagunii palju koperdamist ja majapidamistööd on ka trenn. Sügiseste tööde lõpuga lõpeb ka see trenn ja jääb vaid see lubadus – homme hakkan.

Tegelikult olen tubli. Vähemalt söömise osas olen edusamme teinud. Liitusin programmiga kaalustalla. Isegi kaalu ei taha ma kaotada, küll aga seda säilitada ja mitte end ülesüüa. Esialgu seda menüüd vaadates näis, et  need toidu kogused on ikka nii väikesed. Aga olles paar päeva juba toitunud programmi reeglite järgi on selgunud, et ei olegi vähe, täiesti paras ports. Keeruline on vaid vajaminevate toiduainete hankimisega. Tegelikult on kõik täiesti tavaline toit, ainult vajab harjumist ja sisseoste tehes rohkem läbimõtlemist.
Kuna on õunahooaeg ja aed on neid sel aastal andnud päris heldelt, siis kaks õuna õhtul ikkagi pistsin plaaniväliselt pintslisse. Ja õunad on hetkel minu suurim kiusatus.