Miks aeg kaob käest

Eile hommikul ärgates vaatasin mitu korda kella, et ega ma ometi varem pole kogemata üles tõusnud. Nii pime näis õues. Kuidagi ootamatult tuli see pimedus. Siis ajasin selle nädala telekava katlasse tule hakatuseks. Millegipärast mõtlesin, et nädal 6. - 12. oktoobrini on juba möödas. Aeg lippab niigi kiirest ja mina nagu kiirustaks seda veel tagant.
Aega me millegipärast tajumegi igas eluetapis erinevalt. Noorena tahad saada vanemaks, ikka sellesse ikka, kus avanevad seni piiratud võimalused ning tegelikult  ootad, et tõeline elu ometi ükskord algaks.Vanemaks saades aga hakkad aega teisiti, kiiremalt tajuma. Enam ei oota, et saaks juba .... Kõik väga oodatud asjad isklikus plaanis on juba olnud ja ootad vaid laste ootuste täitumist.

Mingi aeg tagasi lugesin raamatut moodsa aja sarjast "Kui on lõpp", autoriks Julian Barnes. Raamatus oli kuidagi väga hästi muuhulgas puudutatud aja tajumist ja ajaga seotut.  Kirjutasin mõned  ajaga seotud väljanopitud mõtted välja: 
Mõned tunded kiirustavad aega takka, teised aeglustavad seda lk 8
Kui me ei suuda mõista aega [...], mis lootust on meil mõista siis ajalugu – isegi omaenese pisikest isiklikku, enamjaolt dokumenteerimata osa sellest lk 70.
Meile peaks olema ilmselge, et aeg ei toimi kinnistina, vaid pigem lahustina lk 73.