Väike traditsioon

Pärast pikemat veenmistööd õnnestus eile minna Soomaale matkama. Ei ole enam kerge veenda puberteetikut endaga kaasa tulema. Aga kui see veenmistöö tehtud, siis edasi oli kõik väga hästi. Mineku teel tuli autoraadiost meeleolukat jutuvada.  Nimelt jagasid saatejuhid Skyplussis  teavet selle kohta, kuidas kõlavad erinevates keeltes kassi näugumine, koera haukumine, sea röhkimine jne.  Ja lõpuks oli meil mõlemal tore.
Kui eelmisel aastal külastasime Riisa matkarada, siis seekord sõitsime veidi kaugemale ja külastasime Ingatsi matkarada. Kahjuks oli eile küll ilm pisut sompus, aga õnneks oli tuulevaikne ja soe ning väga-väga tore oli kõndida mööda laudteed, noppida mõned harvad jõhvikad, kuulata rahu ja vaikust. Palju oli pandud puudele ja teepiiretele märkmeid teadetega, milline on olnud veetase erinevatel aastatel. Mõnel veerohkemal aastal oli see nii kõrge, et oleks olnud meile üle pea. Kujutasime ette, kuidas mulistame vees, ümberringi, kõikjal vesi. Kevadeti, suurvee ajal saab seal vist küll kanuutada. Testisin poja teadmisi rabataimedest ja selgub, et loodusõpetuse tunnid ei olegi mööda külge maha jooksnud ja ta teab küll. Selle üle saab vaid rõõmu tunda.
Oleme nüüd külastanud kahte matkarada, aga neid on seal veel. Nii et selline matkamine Soomaal võib saada meile lausa traditsiooniks. Vähemalt 5 korda veel.

Sõbralik soovitus Koržetsilt

Tore väike vaatetornike