Kolmekümneviies

 *Kui oma tugitoolis, ükskõik, kas siis raamatu või kudumiga istuda, on lõpptulemus ikka selline, et hoian oma silmaluuke vägisi lahti. Tuduperiood vist ?

*Nägime kolme bambit ja ühte oravat. Pole päris pikalt kutsaga jalutamas käinud. Ta jalutab ennast õues ju ise ka ning vahepeal oli meie teekonnal lume ja siis sopauputus. Täna oli aga nii paras pinnas kõndimiseks, ilm ka kenapoolne ja nii me oma 6km maha kõmpisime. Enne jõule kohustuslik liigutamine.

*Sõtkusin taigna ja isiklik laps küpsetas piparkooke. Kuna mul oli 3 munavalget, siis tegin glasuuri ise, tavaliselt ostan poest. Eilne osturetk oli produktiivne küll, kuid ainus, mis ostmata jäi, oligi glasuur. Igatahes sellest 3st valgest sai glasuuri maa ja ilm. Kogu selle käkerdamise tulem oli see, et andsin lubaduse mitte kunagi enam glasuurida ja laps lisas sinna juurde piparkoogi küpsetamise. 2,5 kg tainast oli ka korraga küpstamiseks liiga palju. Mees arvas, et aastane paus muudab me meeli. Täna mõtlen küll, et seda lubadust tuleks pidada juba selle suhkudoosi pärast, mis sellest kremplist saab.

*Alustasin jõulude ettevalmistustega ikkagi pisut varem, sest vaatamata sellele, et midagi suurt ei plaani, on ikkagi teha palju. Kingituste pakkimine võttis juba ise pool päeva, sest sildid, asjade jaotamine, sidumine jms võtab aega. Tahtsin kenamini seekord. Lisaks tundsin, et kolleegide kingid on kesised, seega tegin juurde. Me tegelikult ei tee kolleegidega ju üksteisele mingeid hulle kinke, aga no tahaks ikka oma heameelt nende olumasolu üle väljendada ja nii olen panustanud isetegemisega. Nüüd siis läksid veel küünlad kaunistamisele.

*Pere tuli riburadapidi koju, oli palju juttu, jagasime kinke - oleme ikka kingiusku. Mingeid ekstra traditsioone meil ei ole, lihtsalt oleme. 

*Teine päev ja teine pere. On veel kuhu minna. 

*Samas ma ei tea, mis ja miks, aga see möll väsitas ka. Isegi ootasin, et saaks oma rahu tagasi.

*No ja siis sain lapsed, sest vana ja koolivaheaeg. Kõige pisemal oli 2 saabunud,  läksime talle külla. Kujunes nii, et hüppasime batuudikeskuses, sõime kanawrappe ja sõitsime pika maa bussidega maha. Tundeid sellest kõigest sain nii ja naa. Batuudikeskuses kujunes kõik hiiglama vahvaks, aga kommihoolikutega poodi ei ole mõtet minna. Ütlen endale vaid relax, see ei ole minu elu ja sellepärast omi põhimõtteid ei pea minetama.

*Aga ikkagi, ei ole minu elu küll, kuid ometi läheb korda. See tähendab, et olen üdini nördinud, sest olen väga headuse, hea tahte, andmisrõõmu usku, aga kui vastu ei tule midagi, isegi pealesunnitud rõõmu, siis tänu ma ei ootagi, lihtsalt viisakust kübeke. Aga ka seda oli palju loodetud. Tegelikult võtan nad juba ammu vastu selle lootusega, et äkki nüüd. Paraku ei olnud see nüüd seekord.  Mulle tundub, et seda nüüd aega ei tulegi. Küllap aeg laseb unustada ja äkki ikkagi... 

 *Sõitsin ca 300 km ringi talveteid. Mulle meeldib autoga sõita - talv teeb küll pisut hellaks, aga kui on vaiksed vähese liiklusega teed, siis on sõita ikkagi tore. Sain end oma lapsele tühjaks rääkida ja loodetavasti saan selle häiriva mõtte peast pühitud. Olen imelik jah, kui ikka miski solvab hingepõhjani, siis on seda lahti raske lasta. Igatahes need jõulud ja kõik see melu ja elu oli mind räsinud sedavõrd, et oli näost näha. Koju jõudes keerasin end üle 100 aasta päise päeva ajal magama.

*Elukaasa töökoha pidu päästis aasta selles mõttes, et see oli ainus jõulupidu, mille korraldas töökoht. Minu tööl läks nii, et ei pakutud isegi kringli juppi. See pidu oli aga korralik, söögid, eeskava, bänd ja öö spaahotellis. Seega kompenseeris see hiljutise pahameele ja muud negatiivsed tundmused. :) 

*Isegi ülimõnus hotellituba ei aidanud mind magada, pigem vastupidi. Ma teadsin seda tegelt, aga hea võimalus tuleb alati vastu võtta. Nii et täna väsinud, aga üsna rahul selle kudemise ja mittemidagitegemisega. Kõik ajalehed lugesin läbi, vaatasin vanu fotosid ja lihtsalt olin. Hea on, kui selliseid sunniviisilisi energiakriise ka ette tuleb. Muidu ju ei oskaks end kohustustest lahti lasta. 

*No ja siis ongi aasta viimane päev. Toad korda, meel jalutuskäigul selgeks, s.t võtsin mõttes olnu kokku ja mõtlesin pisut uuele ning siis sauna, et ihu ka puhtaks saaks. Head vana aasta lõppu! 

Kolmekümneneljas

 *Oli päälinna arstile asja. Bussijaamas avastasin, et 17 buss ei sõidagi. Seda avastust jagasin ühe eakama naisega. Suundusime siis koos järgmisse peatusse ja 67 peale. Rääkisime siit ja sealt juttu, kuniks andsime ülerõivad ja läksime kumbki oma teed. Ette oli aga nähtud, et me teed veel ristuksid, seega trehvasime vereandmisel ja siis taas 67 oodates bussijaamas. Siis juba jagasime diagnoose ja vanust. Jah, sattusin diagnoosiõe otsa, kes oli väga suurepärases vormis tore daam. Paljud sama vanusega naised, tegelt enamus sellist vormi ei oma. Nii et oli eeskujuks ja kusjuures kummutasin müüdi, et üks võõras eestlane teise võõra eestlasega ei räägi 

*See herilane minu sees ikka elab, sest mingid olukorrad toovad ta välja. Praegu nõelasin vist ise ennast, sest olen taas susserdamiste lainel. Kuidas ma küll nende kuupäevadega koguaeg eksin, aru ma isegi ei saa. Lihtsalt juhtub. Kui ma ennast jälgin, siis päevadele ma eriti otsa ei vaata selle pilguga, et ohoo, täna on reede ja 13 või et täna on hoopis neljapäev ja 14. Nädalapäevad on mul selgelt ees, aga mingi ajaarvamine on mul väga sassis. Ja see on kohati naljakas, aga kui seda paljuks läheb, olen ise ka häiritud. Ühes saates tõdes öed Kristel seda sama, tundsin kohe hingesugulust. Mitte et see minu elu nüüd kergemaks teeks, aga ma ei ole üksi.

*Püüan topelt, kirjutan üles ja meenutan, et kõik, mis tarvis ja rohkem ka, meeles oleks. Aga tajun väsimust, sest olen end ise üle planeerinud, kellegile ei ei ütle, juhtub minust sõltumatuid asju, mis muret teevad ja siis juhtubki neid halenaljakaid lugusid minu endaga, sest kõike on vist liiga palju. Otsustasin, et tunnistan endale ja teen miskid korrektuurid.

*Ärkasin, vaatasin et mees tule põlema jätnud. Olin mõttes pisut pahane raiskamise pärast, elekter kallis ja ressurss ikkagi.  Aga selgus, et see oli päike ja kell ka 10. See uni oli nüüd küll ette ja taha magatud. Aga päike kutsus õue ja seal ma toimetasin päkapikumütse jms. mööda hoovi laiali laotasin – ikkagi pühade eelne värk.

*Nii suur sula on väljas, et kahju kohe. Kohati tundub, et seda talve oli päris kaua, tegelikult ainult kuu. Aga ilus oli, kõik ilm oli helge ja valge ja puhas. Lisaks veel muud boonused, näiteks koera käpad, kuivad saapad jms. No kalendritalv pole veel alanudki, ja küllap jõuab seda õiget talve veel tulla. Paluks kiiremini kordust.

*Pühad tulevad nagu ikka suure kiiruga. Üldiselt olen oma mõtetega isegi joonepeal, sest olen selgeks saanud üleskirjutamise, ja see isegi töötab mingil määral. Seega mul jõulukingid pea kõik olemas. Vaja vaid pakkida. Aga eks neid mõtteid ja tegusid on veel, mida tahaks selle aasta sisse mahutada. Lisaks on kapipeal raamatuvirn ja üks lapsuke mainis sokke. 

Kolmekümnekolmas

 

*Nädal või isegi nädalad on läinud taas väga kiiresti. Mis ma siis tegin, millele keskendusin, mida tundsin? Töö võtab enamuse ajast, seega täidab see ka väga palju mu mõtteid, sest tahaks paremini, eristuvalt, huvitavalt. Praegu on mõned jõuluaegsed projektid käsil. Ise olen ikka elevil, kas see kedagi veel puudutab, ei tea. Ja see ei tea on see, mis paneb mind aeg ajalt tundma kõigi nende ponnistuste mõttetuses.

*Lund on lahkesti, suusatamisega olen juba jala valgeks saanud. Mõnel õhtul olen siiski otsustanud lume lükkamise kasuks. Ideaalsed talveilmad lasevad neid mõlemaid tegevusi täiega nautida. Praegu tunnen vaid rõõmu.

* Läksime kutsuga kliinikusse, selgus et minu broneeringut kirja ei olnudki pandud. Siiski saime kõik protseduurid tehtud, ja see sealne unustamine kuidagi rehabiliteeris minu unustamisi, oleme kõik lihtsalt tavalised ekslikud inimesed.

 *Kui oli võimalus end kirja panna, ikka tahtsin, täpselt lugemata, kuhu minek. Kukkus päris naljakas välja, kaaslased said mind tögada pikalt. Etendus oli aga super hea- sai naerda, see on väga oluline. Negatiivse poole pealt olin pettunud, et nii kaugele sõitsime vaid teatri pärast, kui siis olnuks tore terve päeva programm, oleks märksa parem olnud. Seda enam, et 300 km Eestimaa talvist maaililist ilu oli vaatamist väärt. 

*Kodus trehvame üksteist nagu koit ja hämarik. Jätkuvalt tegemisi ja käimisi ja kohustusi on nii palju, et ei anna koos kodus viibimise aegagi. Seda aega, mil üks kügeleb diivanil ja teine tugitoolis. mis on omamoodi turvaline olemine. 

*Läksin oma tädikest vaatama hooldekodusse. Ma ei ole mõni aeg seal käinud, sest lihtsalt endal on seda elu nii palju ja tema mäluke on nagunii juba üsna pikalt olematu.  See mõni aeg oli temale mõjunud veelgi, kontaktivõimeline ta enam ei olnud ja hooldaja sõnul on tema hing lahkumas. Muidugi mõjus see teade rusuvalt, mis sellest et me ei ole väga lähedased olnud ja tal on pikk elu elatud. Samas jah, tema on see niit, mis on hoidnud suguvõsaga suhtlemise teemat üleval. Võtsin telefoni ja vestlesin sugulastega.

*No nii põnevat laskesuusasprinti pole olnudki. Need tagant tulijad lükkasid järjest esikohamehi tahapoole. Kommentaatorid on muidugi pool võitu. Igatahes rõõmustasin Tarje Bo hõbeda ja ega mul Nawrathi vastu ka midagi ei ole, miks need konnasööjad mulle ei meeldi, mul seletust pole, kuid õnneks läks neil kehvasti ka.

*Teen endale alati pai siis, kui suudan end millegi suhtes, mis ammu plaanis, kätte võtta ja see asi ära teha. Mul olid seinapiltide plaanid juba mõnda aega peas, eeltöögi tehtud, aga see viimane otsus, hakkan nüüd tegema, venis nagu kumm. Igatahes olin eriti tubli ja enne tööd, juba varahommikul liimisin ja sättisin ning olin nii uhke enda ja pildi üle.

*Minu tädike lahkus. Isegi surmaaja oli ta seadnud lähedastele soodsamas suunas. Nii on, et need vanad hoolivad ka siis, kui noored seda hinnata ei oska. See ei ole ju reegel, aga antud juhul tunnen, et nii see on. Šokk see mulle enam ei olnud, sest mõni päev tagasi nähtu tõi ehmatuse, kuid nüüd jõudsin juba selle mõttega kohaneda. Eks see elusaatus on nagu on, temalt olen saanud innustust reisimiseks, s.t et tema ei ole kunagi reisimist maha laitnud. Nüüd, kui ta juba vana oli ja talle rääkisin oma käikudest (mitte et mulgi nii sageli on reisimise võimalusi), ütles ta , et oi, sinna ma ei ole jõudnud. Lõpuks jõuame aga sinna, kuhu tema reisis, me kõik.

*Nüüd on mitmed päevad möödunud ja ma olen häiritud. Tädike on ärasaadetud, aga kuidas, selline kogemus mul seni puudus. Kordan endale, et vähemalt oli midagigi.

*Iga päev on sõit sees, sünnipäeva ja matus ja siis lähenevad jõulud ja mul pole talvesaapaid. Matusepäeval oli mul paar vaba tundi ja esimesse poodi suundudes need saapad ma sain. Mulle lihtsalt ei meeldi mööda poode tuuseldada ning seega olin väga rahul, et esimese poe valik sobis. Panin poes kohe uued saapad jalga ja kõndisin nendega uhkelt oma käikudel. Kodus avastasin, et turvaelement on küljes. Oli siis nüüd seda veel tarvis!

*Mööda talveteed sõitmine pole just meelistegevus suurel maanteel, kus kõigil on kiire. Samas väikesel vaiksel kõrvalteel on see lausa mõnus. Sõitsin taas maha ca 200 km, et õnne soovida, natuke juttu rääkida, üks saadetis üle anda.