Selle varjus, et Ameerikas on uus kurikuulus president ja meie Rõivas peab vahetama ministrirõivad argisemaks, on meie elu kordades lihtsam. Tüliõunagi saime puretud nii, et keegi kedagi sõna otseses mõttes ei purenud. Karlssoni filosoofia - rahu, ainult rahu – toimib ju alati, toimis ka seekord.
Nädalavahetusel käisin suusatamas, kui seda suuskadel tammumist saab nüüd suureks suusatamiseks nimetada, kuid tore oli sellegipoolest. Tegin ikka päris mitu kilomeetreid pikki ringe, nii et nahagi sain märjaks. Metsloomade jälgi uurisin ka, aga tõtt öelda ei ole ma kindel, kas need on rebase või hoopis šaakali jäljed, mis minu tähelepanu äratasid.
Siis tegin tordi ja pidasime
varajast isadepäeva, kuna meie isa oli lihtsalt õigel päeval tööl. Õigel päeval
süütasin aknal küünlad ja mõtlesin tänutundega oma isale, kes vaatab meid
pilvepiirilt juba 17 aastat. Täna oleks mul temalt nii palju küsida. Sel ajal
kui see võimalus oli, siis ma lihtsalt ei osanud, ja tema ise ei käinud ka
peale oma lugudega. Küsida enam ei saa, kuid õppinud olen temalt palju, kasvõi
seda, et tekkinud olukorrad on kõik võimalik rahulikult ära lahendada.
Kelle jäljed, kes nii astub?
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar