29 aastat tagasi

Milline oli see päev väljaspool haigla seinu, ma isegi ei tea. Olin juba olnud eelnevalt terve nädala haiglas ootamas, ise ümmargune kui maakera. Toonased diagnoosimise võimalused ennustasid kahte beebit korraga, s.t. et ämmaemand kuulis topelt toone ja oli teadmine, et suguvõsades on ka kaksikud olemas. Et oletust kinnitada või ümber lükata, sõidutati mind koos suure pissihädaga (toona pidi uuringuks põis täis olema) maakonnahaiglast Tallinna, kus oli olemas ultraheli. Seal sai muidugi selgeks, et ei ole kahte, vaid on üks beebi. Kuna aga olin juba arstide hoole all ja tähtaeg lähenemas, siis öeldigi teisipäeval, et neljapäeval hakkame sünnitama. Selline etteteatamine mõjus loomulikult vererõhku tõstvalt. Ja siis ta tuli: 29 aastat tagasi, minu esimene tütreke, selline nääpsuke ja õrnake. Selline on ta ka täna, õrn ja habras, natuke alalhoidlik, iseseisev, omamoodi jonnakas ja visa ka. Kiire õppija ja tark on ta kogu aeg olnud. „Küll ma varsti ütlen, et ma enam ei tee“, on tema 4-aastaselt öeldud hitt-lause:) Tema on see muna, kelle käest küsib kana üsna tihti nõu ja muna on valmis alati vastama. Iseseisev on ta juba aastaid, ja eks ma sekkun nii vähe kui võimalik ja nii palju kui vajalik, s.t küsimata nõu ikka mõnikord annan;)  Kõlab nagu klišee, aga need aastad on lennanud imekiiresti. Liiga kiiresti.