Kaks kutsumata külalist

Olen ikka mõelnud, kui olen telekast juhtunud sellised probleemide lahendamise saateid nägema, et küll need eestlastest naabrid on imelikud, kaklevad maade, teede ja koerte pärast. Ise olen alati arvanud, et sellised teemad ei ole minu jaoks, ja minuga selliseid asju ei juhtu, kuna olen enamasti rahuliku loomuga ja konflikti kergelt ei astu. Nii väljendasin ka end ühele õigusabi kindlustuse pakkujale: minul ei ole naabritega kunagi mingeid tülisid olnud ja usun, et ei teki ka vajadust. Aga siinkohal läks vaid mõni päev mööda, kui kaks kutsumata külalist, mr Murphy  ja naabrimees, olid kohal. Nii et nüüd ma ei teagi, mis sellest tüliõunast (koerast) välja tuleb. Kui nüüd vaadata Murphy seaduse tuletist: harilikult lähevad asjad omapäi sandist veel sandimaks või iga lahendus sünnitab uusi probleeme, siis ma ei teagi, kas minna asja selgitama või lasta sel isevooluteed minna. Hing ikkagi ütleb, et tuleb minna rääkima, sest haamriga ei käida asju õiendamas/rääkimas/paika panemas. Rääkimata teise inimese ähvardamisest tema eluruumis. Haamriga käiakse oma võimu demonstreerimas.  Inimesel on rääkimiseks suu, mitte rusikad või veel hullem, tapariistad. Samas ma ei tea, kuidas minu väljamõeldud taktika asja rahulikult rääkida ja mingeidki ilma tülideta suhteid säilitada ka töötab, sest võimatu on teha midagi lollikindlaks, kuna lollid on haruldaselt leidlikud.