Kohusetundlikult

Kõik langenud lehed ja mädanenud õunad olid vahepeal kenasti peidus lume all, nagu poleks neid olemas olnudki. Vihm ja lörts tõid need muidugi avalikuks ja nii riisusin laupäeval seda märga vettinud soga kokku. Lumelabidad olid veel lumeajast õues ja nendega sain lehti väga edukalt kärule tõsta - nii et lumelabidas kõlbab lehelabidaks ka. Sellist riisumist võib nimetada pigem nuhtluseks olevaks kohusetundeks - korda armastav silm märkab tegemata tööd ja kohe tuleb hakata kraapima ;) Samas üle pika aja aias toimetada oli tegelikult üsna tore.

Sama tore oli ka jõuluasju kapist välja tirida, neist valik teha ja tuba jõuluseks sättida. Selline sättimine on minu lemmik tegevus, millele olen kogu aeg liiga palju aega kulutanud. Selle nahka kulub ka aeg tavalisel koristamise laupäeval. Kuigi uusi jõuluehteid ja muud sellist träni ma tavaliselt juurde ei osta, siis seekord jäid Bauhofist silma just täpselt nende värvidega haldjapallid, mis mulle meeldivad ja maksid vaid 5.- eurot. Ei saanud ostmata jätta. Tegelikult on mul ammu meeles mõlkunud ka selliste pallide isetegemise mõte, kuid nüüd ei hakka vist enam mässama. Sain lihtsamalt seekord. Igatahes on nende pallide õhtuvalgus ja lisaks küünlavalgus niivõrd õdusad, et kohe kutsub tugitooli lösutama ja lihtsalt olema. Aga enne veel on vaja meisterdada jõulukinke (kohusetunne käsib), nii et see lösutamine peab veel veidi ootama.