pühapäev, 25. november 2018

Aga ikkagi...


Kui ma mõtlengi, et ei taha olla rikkiläinud grammofon, kes kordab koguaeg, kuidas rohi oli kunagi rohelisem ja see tänapäevaelu ei kõlba enam kusagile, siis mõnikord olen ikka rikkis küll. Nagu näiteks eile: olin rikkis mis rikkis.  
Mõtlesin optimistlikult, et austan ka vanu traditsioone, lõbustan oma pere noorimaid ja lähme katri jooksma. Ettevalmistused sujusid kõik kenasti, kostüümed tulid ägedad, sest kapist oli võtta maskeraadiks vajalik träni. Harjutasime traditsioonilist kadriilaulu, õppisime ühe tantsu ja tegime ka oma õnnevaka kaasa. Näomaalingud andsid viimase lihvi ja nii me entusiastlikult külapoole tõttasime. Tagasilöök tuli aga juba kolmanda ukse taga. Laulsime, mis me laulsime, tuppa ei saanud. Ninad norgus, suundusime edasi, kuid jälle oli vale uks. Suurte majade ustest ei maksa rääkida, sealsed pered elavad kõik mitme luku ja riivi taga. Pole mõtet üritadagi. Lugesin ürituse luhtunuks ja läksime sabad sorus kodu poole. Kui aus olla, siis olin norus kõige rohkem mina, lastel oli juba minekuaktsiooni pärast hea meel ja natuke kommi ikka oli ju kotis ka. Siinkohal mõtlen, et nii meie traditsioonid välja surevad…
On suured arutelud, et miks see komm ja pomm, kui meil on omad mardi-kadritraditsioonid olemas. Küsiks siis, et kas on või? Pigem olid olemas. Aga aastas korra, hea küll, kaks korda, võiks ju olla see traditsioon, mille tarvis oodata ja valmis olla. Kasvõi sellepärast, et mõni väike silmapaar saaks sellest rõõmsamaks.  Rääkimata sellest, et traditsioonid kestaks. Aga ei ole see enam päris nii.
Nii et nüüd tuleb see rohi-rohelisem jutt. Kui mina alles noor veel olin, käisime suured maa-alad läbi, ka mööda taluperesid, kus üks tare hõikas teist. Rõõmsalt vantsisimegi, etlesime ja saime kas kommi või õuna, kuidas kusagil. Suletud uksetaha jäime väga harva. Pärast santimist suundusime kellegi juurde, kus jagasime oma saagi.  Mõnikord panid ka täiskasvanud pundi kokku, kampa otsiti ka mõni pillimees ja oli nalja kui palju.
Täna aga millegipärast sellist ehedust asjadel juures ei ole. Ja küllap on see inimeste mugavustsoon nii kitsas, et sinna tsooni ei mahu veidike ebamugavust santidega jahumise näol. Ja kui sa siis üritad natukenegi elavdada halli argipäeva, tunned end juba eos sandisti ja selline santimise mekk on kogu üritusel juures. Ilmselt on viga minus endas. Ja küllap kusagil oodati ju ka nii väikeseid kui suuri santijaid. Ning küllap kusagil lihtsalt unustati ära, et võiks tähele ka panna, mis uksetaga toimub. Küllap oligi nii nende kahe uksetagusega, kust me nina norus, saba sorus minema kõndisime. Aga ikkagi…

pühapäev, 18. november 2018

Muutused ja suhtumine


Mõnesse päeva mahub niipalju informatsiooni, et seda on raske ära seedida. See informatsioon puudutab üsna olulisi elulisi muudatusi. Nii on, et kui keegi siseneb  turvatsooni ja ampsab või tahab ampsata sealt tükikese, olen häiritud. Üleüldse ajab üks muutus teist taga, ole vaid mees ja katsu sellega hakkama saada. Tooted ja teenused, kõik muutuvad, ja kindlasti inimene ise muutub ka: harjumused, vajadused, oskused – kõik teisenevad. S.o et püüan oma mõtet ka nende muutustega kohandada.
Imelikul kombel muutub pidevalt ka minu toalillede koosseis ja arv. Ning samuti see, kuidas ma neid oma kodus eksponeerin. Kord oli meil lilleredel Daisy. Kui mulle tavaliselt nii ebaolulised asjad nagu lilleredeli nimi, meelde ei jää, siis millegipärast see Daisy jäi pealuusse kinni. Sest ühel päeval võttis see Daisy kätte ja kukkus lihtsalt ümber. Muidugi võite ette kujutada, milline tagajärg sellel oli: killud ja muld ja lillelehed risti-rästi. Aga hea et niigi läits, klaaslauast maandus see kupatus õige vähe mööda.
Siis olen lihtsalt riiuliäärtele ja aknalaudadele oma lillekesi asetanud. Kuni, mingil hetkel tundus jälle, et nii ei ole lilledele ikka kõige parem. Igatahes, kui ma viimati mõtlesin oma lillemajanduse peale, tuli meelde, et meil on garaažis täiesti kobe euro-alus, millest võiks saada lillelaud. Töö käik käis siis nii: minul mõeldud ning soov mehele delegeeritud, mehel soov kuulda võetud ning rattad ja üks klotsikiht lisatud. Nii et nüüd ongi lilledel oma lauake olemas. Mina olen rahul! S.t lillelauaga olen rahul. Muud muutused on suhtumise küsimus ja hetkel veel suhtuda ei oska. 

esmaspäev, 12. november 2018

Tänan, ma ei soovi


Enne kui hakkab valgemaks minema, tuleb paar kuud ja peale, pimedust ära taluda. Ei ole see sompus ja pime aeg just kõige lemmikum osa aastast. Aga eks tuleb võtta sellest parim. Nii kuidas oskused ja võimalused lubavad. Imelik on see, et pärast tööd töö- ja päris öö-vahelist aega on vähe. Kuigi kell peaks ju tiksuma nii valgel kui pimedal ajal ühtemoodi.
Üllatusi jagub aga valgesse ja pimedamasse aega. Eile tuli näiteks kass mind tervitama koos püütud hiirega. See on temast muidugi väga armas, et ta mind oma saagi vääriliseks pidas. Kuid meil on hiired toas? - ei ole just meeldiv asjaolu. Loodame ikkagi kiisu usinusele, ehk suudab ta need peletised eemale tõrjuda või kinni püüda. Hiir ise talle ei maitsenud, vähemalt sööma ta seda hiirekorjust ei kippunud. Või tõigi ta saagi sõna otseses mõttes mulle, s.t et ma ta ka nahka paneksin. Tänan, ma ei soovi, armas kiisuke!
Täna sain sõnumi pesapojalt, et ma laenutaksin Videviku raamatu. Püüdsin siis kindlaks teha, kas on sunniviisiline või vabatahtlik soov. Selgus, et vabatahtlik, mis on midagi väga uut. Lugemine loeb, nii et võib olla on näha imet.
Mujal maailmas aga ollakse kimpus Brexitiga, kusagil möllab hävitavalt kahjutuli, keegi kusagil pettis kedagi, üks hävitaja on hävinenud. Maailm keerleb omas tempos ja õnneks ikka meie ka koos kõikide üllatuste, hädade ja rõõmudega. Mis sellest, paljude sündmuste puhul ütleks ka, et tänan, ma ei soovi!