Jõuluselt

Jõulupidustused on nüüd selleks korraks kõik möödas. Tore oli. Kõik sujus rahulikult, seega mingit nii nimetatud jõulustressi, millest räägitakse, meil küll ei tekkinud. Ega ei saanud tekkidagi, sest jõuluõhtuks sättisime end mehe vanematele külla. See on pere traditsioon,  kõik lapsed ja lapselapsed ja meie kärgpere lapsed läheme sinna kokku, sööme jõulutoitu, meenutame aastat  ja jagame kinke. Laps ootas seda õhtut väga, isegi harjutas kitarri ja õppis mõne luuletuse veel hommikul selgeks, nii igaks juhuks, sest kes teab, kui palju kingipakke tuleb välja lunastada. Mõnikord tuleb seda teha ka isa eest ja õdede eest. 

Igatahes tuleb meil sellel talvel mäge otsima hakata, sest laps sai endale lumetuubi. Samuti on vaja olla kaardimängu partneriks ja ilmselt tuleb abiks olla valiku tegemisel kinkekaardi kaubaks vahetamisel. Minu jaoks oli uudiskingiks himaalajasoolast lõikelaud.

Jõulu esimesel pühal sõitsime suurde linna sadamasse oma rändurile vastu. Hommikune linn oli vaikne, vaid mõni üksik auto oli liikvel. Mind pani aga tõeliselt hämmastama see suur rahvamass, kes kõik laevalt maha tulid. See tähendab, et kallil jõululaupäeval olid nii paljud inimesed kodudest eemal. 

Üle mitme kuu oma last näha oli sõnulseletamatult tore, samas see viimane nägemine oli nagu eile. Igatahes võib minu selle aasta uute maitseelamuste nimistusse nüüd lisada vinnutatud vaalaliha, mis oli täiesti söödav, akvaviti maitselised kommid, mis olid imehead ning pähklised näkileivad, mis on täpselt minu maitse.

Eile käisime aga minu lastega koos väljas söömas. Sellist „ainult meie“ aega ei ole just sageli, sellepärast oli väga-väga tore niisama olla ja rääkida ning tõdeda, nad on mul ikka nii tublid. Piletid kontserdile olid mul juba varem ostetud, ja meie  pojaga läksime edasi Lenna ja Taukari kontserdile. Meeldis, loomulikult, meeldisid eraldi ja koos ja kogu see lavaline kooslus meeldis, eriti flöödimängija. Taukari soe ja südamlik huumor oli vapustav. Veidi kummastav oli ainult see, et kõik esinejad olid istuma sätitud. Isegi minu laps ütles, et istumine hoiab häält kinni. Lennal ja Taukaril hääl nüüd küll kusagil kinni ei olnud, aga liikumine oli kuidagi kammitsetud. Istudes lihtsalt ei saa end nii vabalt muusikasse õõtsuda. 

Koju sõitmise ajaks oli koerailm oma töö teinud, teed olid lumesobrused ja udu piiras niigi halba nähtavust veelgi. Olin veidi mures eesseisva sõidu pärast, aga poja lohutas, et ta aitab mul jälgida. Vähemalt süda on tal küll õigel kohal.