Nädalast positiivselt

See väike lumekirmeke, mis meil siin maas oli, on nüüd teiseks advendiks päris ära sulanud. Kuid mulle soojemapoolne ilmastik meeldib, kuigi lund tahaks nagu ka, aga siiski, soojemal ajal on lihtsam, kõik käib väiksema energiakuluga ning jõuab kõike teha rohkem. 

Möödunud nädal oli kiire, pea igal päeval oli vaja kusagile minna ja kui oli vaja mõelda, millisesse päeva mahuks üks jõuluistumine, siis keerles peas juba paaniliselt tunne, et ega ma midagi kogemata ühele ja samale ajale ei planeeri. Olen harjunud rahulikumas tempos omi asju ajama. Samas on isegi tore tegus olla, see tunne, et oled kellelegi vajalik, on hea ning lisaks on alati igast käigust, ükskõik siis kuhu või kelle juurde on see viinud, alati midagi meeldivat meenutada. Kasvõi külaskäigust oma eaka tädi juurde. Olen nüüd, mil ta peaaegu päris üksi on jäänud, hakanud teda sagedamini külastama. Poleks kunagi uskunud, et meil on nii paljust rääkida. Ma tean, et tal on raske, aga ta ei kurda, ei hala, lihtsalt nendib olukorda, et üks ema ei peaks oma last igavikuteele saatma. Aga nii on, ja siiajäänud peavad ka selle teadmisega hakkama saama. Üksteist toetades on see vast kergem.

Lisaks sellele mahtus minu nädalasse üks meenutustest tulvil sünnipäev ja kena jõuluhõnguline kirikukontsert. Ning selle kiire ja igati positiivse nädala lõpetuseks sobis imehästi näosaade. Kuigi millegi lõppemine on alati pisut kurb ka, aga elamus oli siiski super. 

 Ja et aastalõpukiire veel kiirem oleks, planeerisin ühe kontserdi ja teatrietenduse külastuse aasta lõppu. Tegelikult on see kiirus pseudoteema, sest inimene valib enamasti ise oma käike.