Kolmapäev, 30. oktoober 2019

Onju


Jube vihm, mis kallas alla. Maa ümber maja on muutunud tõeliseks mudamülkaks. Ise saab veel kuidagi hüpata mööda kõrgemaid kohti, et tuppa pääseks ikka puhtama jalaga, kuid meie koerake on õhtul nagu sopakäkerdis, varbavahed paksult soppa täis, kõhualune sopapritsmeid täis ja kasukas vihmast märg. Kasski oma rahutu loomusega ei ole veel tubaseks jäänud. Ikka saalib sisse-välja, kusjuures sissetulek tähendab ka väikseid poriseid käpajälgi. Nii et seoses koduloomadega tööd meil jätkub. Siiski ei ole kass meil muiduleivasööja, ühel päeval oli õues maas ka suur saak, ehk teisisõnu kassi püütud roti laip. Kiisu oli kaks ööd järjest õues veetnud, hommikul tuppa tulles oli laip mis laip, magas nagu kott, silmagi minu liikumise peale liigutamata. Kui roti laiba leidsin, siis sain aru küll, et meie tubli kiisu oli tõsist öötööd teinud.

Tööd teevad meil teisedki. Isa ehitab, laps võib olla ka, kuid see on rohkem virtuaalne. Mina hoian korda, kassi, koera, isa ja poja järelt. Klassika, onju. Selleks emad ongi. Aga õnneks vähemalt üks neist sokke laiali ei loobi, lauale puru ei aja, liiga palju taldrikuid ei määri. Asi see siis kahe neljajalgse ja ühe kahejalgse järelt koristada on. Kõik on ju omal tahtel endale soovitud.

Üleüldse tundub, et argipäevased tegemised ajavad liiga sageli virisema. Küll on ilm halb, maa külmund, kärss kärnas.... Optimistina saab ju võtta igast positiivset, kuid eks minagi olen lihast ja luust ning aeg-ajalt kipub ikkagi võimalus virinaks moonduma. Võib olla on ka asi selles, et tahan liiga palju. No et kodu läigiks; tööl oleksin eriti tubli; et päevakavva mahuks kino, teatrit, kunsti, raamatuid; et meisterdamisemõtted jõuaksid tegudeni; et osaleksin igal pool kuhu kutsutakse; jõuaks eri ajajärkudest sõpradega kokku saada; ja mis peamine: oleksin hea kaasa, ema ja vanana oma perele. Lihtsad soovid, eksju. Aga aegajalt saab jaks otsa ja eks siis keha annab ka märku: mida sa rabeled, võta rahulikult. Usun, et seda mu vesiselt tilkuv nina tähendas. Igatahes tühitasin mõned käigud ja võtan kätte ning lihtsat olen. Kujutage ette, see on keeruline! Tahaks olla nagu meie kiisu, kui pingutus on pingutatud, siis järgneb korralik lõõgastus, ning mitte miski ei katkesta seda lõõgastust. Kui siis ehk vast hea kalapala.

Pühapäev, 13. oktoober 2019

Sundpuhkuse positiivsed küljed



Oktoober tuli vihma ja tuulega, sügise loogiline käik. Samas on õues imeliselt ilus, nagu muinasjutus, puud on kollased ja tegelikult see värvigamma on üsna lai. Nagu igal sügisel vist. Võib olla mõnel aastal ei ole aega olnud märgata. Sel sügisel läks aga teisiti, sest olin sundpuhkusel. Igatahes ma ei teagi, kas see nähtamatu teedejuhataja märkas, et põllutööd ma enam ei viitsi teha ja komandeeris kodust ära.  Või oli see sellepärast, et ma suvel korralikult puhata ei osanud või miks. Igatahes oli paus nimega „aeg maha“. See aeg võimaldas mul lugeda, heegeldada, kuulata lugusid, linnapeal luusida, kohtuda, seega teha kõike seda, mida töö-kodu trajektooril eriti ei jõua, ei saa.

Lugusid olen kuulnud nüüd tõesti palju. Kohati läheb juba sassi, kas kuuldu pärines loetud raamatust või oli ikka reaalne. Olen hea kuulaja, aga kui kuulan neid teiste lugusid, siis mõtlen küll, et miks mõnele on antud kannatamisi ridamisi ja teine liugleb läbi elu muretult, kõik laabub alati valatult ning miski ei tule pealtnäha raskelt kätte.

Praegune sundpuhkus on aga sedavõrd tore, et võtan olukorrast, mis võtta annab. Viimane elamus oli Lennusadamast. Muidugi need sõjariistad tekitavad ka kõhedust, aga niipalju interaktiivsust, kus palju saab käega katsuda, pildi sisse minna, kostüümi proovi teha, on ülimalt lahe, s.t lihtsalt äge.  Kõige rohkem imestasin allveelaevas nende lavatsite üle, kus vaesed meremehed magama pidid, sellisel kitsal laual ei mahuks laps ka külge keerama. Kolm tundi muuseumis kadus nagu imeväel.

Enne seda vaatasin Downon Abbey film kinos. Mulle meeldis väga, see ajastu, ilusad tualetid, naljakad näoilmed, natuke vanamoodsat kitsarinnalisust, kuid ka elevusega uute kommete vastuvõtmist ja homsesse vaatamist, seda kõike oli mulle väga vaja. See oli pesuehtne meelelahutus, ilus ja armas.

Enne seda oli elamus filmimuuseumist, kus sain isegi koos Aadu Käguga seenele minna ja punasele vaibale astuda, hr Lenininit jt kommuniste tervitada ning lisaks nentida nukralt, et ka minu vanavanaemate nimed on kommunismiohvrite mälestusmärgil. Maarjamäe muuseumikompleks oli üldse kena, vaikne ja rahulik koht.

Veel enne seda aga käisin tutvumas Balti jaama turuga ja Telliskivi loomelinnakuga. Mõlemad ägedad kohad. Turule võib minna juba nostalgia mõttes uudistama vanavara. Loomelinnak aga on lihtsalt omanäolise hingeeluga, kus saab süüa, juua ning mööda väikesi butiike vaadata. Sõime Lendavates Taldrikutes, mis on pealtnäha kokku klopsitud euroalustest, vanadest laudadest jms kolast, aga koht nägi väga cool välja ja toit oli ka maitsev. Balti jaamas hüüdis Marii Karell bananaanile, kuid paraku polnud meil sularaha ja nii jäi ka televiisori sisse sattuata. Selgus, et seda odavbananaanide müüki ka filmiti.

Veel enne seda aga käisin Vabaõhu muuseumis, sest pole aastakümneid käinud ja mälust puha läinud, mis seal täpselt oli. Muidugi oli kogu territooriumi nende aastakümnete jooksul ka edasi arendatud. Ilus ilm oli ja väga mõnus oli jalutada selle 10 euro eest. Igasse talusse just sisse ei astunud, kuid ühes Põhja-Eesti talus oli väga tore naine tutvustamas sealset kompleksi ja sain ka kompadega kõndimist proovida.

Ja kõige enne käisin vanalinnale korraliku tiiru peale, astusin sisse neisse sisehoovidesse, kuhu lubati ja kus ma varem käinud ei olnud. Vaatasin uksi ja aknaid ning pildistasin siit ja sealt, nagu tõeline turist. Jalutasin ka mööda Nõmmet ning imetlesin seda mõnusat linnamilööd, kus on vaikne ja rahulik. Nõmmel on mõnusalt suured krundid ning tekkis küll tunne, et ela või ise.






Niiet kui on valida, kas noruta või võta mis võtta annab, siis mina valisin esimese. Vähemalt seekord :)


Teisipäev, 1. oktoober 2019

Ükskord on esimene kord


Olen ammu aru saanud, et kui teed konkreetseid plaane, siis jumal naerab kusagil su plaanid välja ja sätib need nii, et sul ikka oleks väljakutset ja elevust ka. No igatahes hiljaaegu arvas ta küll, et minu plaan vajab pisut ümbermängimist, õnneks mitte untsukeeramist. Nimelt olen sohver juba aastaid, aga mul on mingi sisemine hirm meie päälinna liikluse vastu. Lisaks suure liikluse kartusele ei tunne ma hästi päälinna ja lase siis selline linnavahele autoga rallima, selge see, et potensiaalne jalgujääja, seega ohtlik. Samas Pärnu ei kujuta mulle mingit hirmu. 
Igatahes tuli ette olukord, mil mul oli vaja auto päälinnast koju tuua. Mõtlesin, et mis hirmsat seal ikka siis olla saab, vaja ainult sõita mööda Pärnu maanteed ja sealt viib ju ainult pikk sirge linnast välja. Paraku aga see kangialune, kust ma pidin Pärnu maanteele keerama, oli suletud. Kõndisin siis mööda majadevahet ja uurisin, et kuidas ma välja saan. Omast arust vaatasin, et jaa, Pärnu mnt paistab, istusin rooli ja hakkasin sõitma. Paraku aga kohe, kui ära keerasin, sain aru, et see ei ole Pärnu mnt, silma nurgast märkasin Suur-Ameerika silti. Nii et varsti olin juba Mustamäel ja ikka sõitsin edasi, pea palavikuliselt töötamas, kuidas ma siit linnast välja saan. Muuhulgas ajas ikka naerma ka, et no miks minuga juhtub J Hoidsin end keskmisele reale, et ma mitte maha ei peaks keerama ja tont-teab-kuhu sattuma. Õnneks jõudsin ühe foori all ka GPSi sisse seada ja siis juba märkasin ka teeviita: Pärnu. Jõudsin kenasti Järvele ja siis oli juba tee tuttav. Vaatamata minu mittetahtmisele olin sunnitud linnas pisut seiklema. Igaks asjaks on ükskord esimene kord, nii et mine tea, võib olla võtan teinegi kord reisi ette. Äkki sai nüüd hirm ületatud. Niipoolkogemata. Ja põhiline on ju see, et ma sain hakkama!

Hiljuti käisin Ugalas vaatamas „Once“i. Ma nii fännan Priit Võigemasti ja kui ta kitarri saatel ka laulis, olin ma pisarateni müüdud. Ka seal oli teemaks oma hirmude ületamine, et ära lase end hirmul halvata, nii jääb elu elamata. Lihtsam on muidugi öelda, kui teha, aga eks ta õige on, igasugu kahtluste ja kahtlemiste taha jääb niipalju toredat, ilusat ja head. Igatahes, etenduse lõpus rahvas vilistas ja plaksutas tohutult. Oleksin tahtnud kuulata seda „Falling slowly“ lugu veel ja veel.
Seega ei jää nüüd muud üle, kui kuulata youtubes „Falling slowly“ Glen Hansardi esituses, kusjuures Võigemasti esitus ei jäänud sugugi alla Glen Hansardile. No ja me saame hakkama, igas olukorras.