Sundpuhkuse positiivsed küljed

Oktoober tuli vihma ja tuulega, sügise loogiline käik. Samas on õues imeliselt ilus, nagu muinasjutus, puud on kollased ja tegelikult see värvigamma on üsna lai. Nagu igal sügisel vist. Võib olla mõnel aastal ei ole aega olnud märgata. Sel sügisel läks aga teisiti, sest olin sundpuhkusel. Igatahes ma ei teagi, kas see nähtamatu teedejuhataja märkas, et põllutööd ma enam ei viitsi teha ja komandeeris kodust ära.  Või oli see sellepärast, et ma suvel korralikult puhata ei osanud või miks. Igatahes oli paus nimega „aeg maha“. See aeg võimaldas mul lugeda, heegeldada, kuulata lugusid, linnapeal luusida, kohtuda, seega teha kõike seda, mida töö-kodu trajektooril eriti ei jõua, ei saa.

Lugusid olen kuulnud nüüd tõesti palju. Kohati läheb juba sassi, kas kuuldu pärines loetud raamatust või oli ikka reaalne. Olen hea kuulaja, aga kui kuulan neid teiste lugusid, siis mõtlen küll, et miks mõnele on antud kannatamisi ridamisi ja teine liugleb läbi elu muretult, kõik laabub alati valatult ning miski ei tule pealtnäha raskelt kätte.

Praegune sundpuhkus on aga sedavõrd tore, et võtan olukorrast, mis võtta annab. Viimane elamus oli Lennusadamast. Muidugi need sõjariistad tekitavad ka kõhedust, aga niipalju interaktiivsust, kus palju saab käega katsuda, pildi sisse minna, kostüümi proovi teha, on ülimalt lahe, s.t lihtsalt äge.  Kõige rohkem imestasin allveelaevas nende lavatsite üle, kus vaesed meremehed magama pidid, sellisel kitsal laual ei mahuks laps ka külge keerama. Kolm tundi muuseumis kadus nagu imeväel.

Enne seda vaatasin Downon Abbey film kinos. Mulle meeldis väga, see ajastu, ilusad tualetid, naljakad näoilmed, natuke vanamoodsat kitsarinnalisust, kuid ka elevusega uute kommete vastuvõtmist ja homsesse vaatamist, seda kõike oli mulle väga vaja. See oli pesuehtne meelelahutus, ilus ja armas.

Enne seda oli elamus filmimuuseumist, kus sain isegi koos Aadu Käguga seenele minna ja punasele vaibale astuda, hr Lenininit jt kommuniste tervitada ning lisaks nentida nukralt, et ka minu vanavanaemate nimed on kommunismiohvrite mälestusmärgil. Maarjamäe muuseumikompleks oli üldse kena, vaikne ja rahulik koht.

Veel enne seda aga käisin tutvumas Balti jaama turuga ja Telliskivi loomelinnakuga. Mõlemad ägedad kohad. Turule võib minna juba nostalgia mõttes uudistama vanavara. Loomelinnak aga on lihtsalt omanäolise hingeeluga, kus saab süüa, juua ning mööda väikesi butiike vaadata. Sõime Lendavates Taldrikutes, mis on pealtnäha kokku klopsitud euroalustest, vanadest laudadest jms kolast, aga koht nägi väga cool välja ja toit oli ka maitsev. Balti jaamas hüüdis Marii Karell bananaanile, kuid paraku polnud meil sularaha ja nii jäi ka televiisori sisse sattuata. Selgus, et seda odavbananaanide müüki ka filmiti.

Veel enne seda aga käisin Vabaõhu muuseumis, sest pole aastakümneid käinud ja mälust puha läinud, mis seal täpselt oli. Muidugi oli kogu territooriumi nende aastakümnete jooksul ka edasi arendatud. Ilus ilm oli ja väga mõnus oli jalutada selle 10 euro eest. Igasse talusse just sisse ei astunud, kuid ühes Põhja-Eesti talus oli väga tore naine tutvustamas sealset kompleksi ja sain ka kompadega kõndimist proovida.

Ja kõige enne käisin vanalinnale korraliku tiiru peale, astusin sisse neisse sisehoovidesse, kuhu lubati ja kus ma varem käinud ei olnud. Vaatasin uksi ja aknaid ning pildistasin siit ja sealt, nagu tõeline turist. Jalutasin ka mööda Nõmmet ning imetlesin seda mõnusat linnamilööd, kus on vaikne ja rahulik. Nõmmel on mõnusalt suured krundid ning tekkis küll tunne, et ela või ise.

Niiet kui on valida, kas noruta või võta mis võtta annab, siis mina valisin esimese. Vähemalt seekord :)