Ükskord on esimene kord

Olen ammu aru saanud, et kui teed konkreetseid plaane, siis jumal naerab kusagil su plaanid välja ja sätib need nii, et sul ikka oleks väljakutset ja elevust ka. No igatahes hiljaaegu arvas ta küll, et minu plaan vajab pisut ümbermängimist, õnneks mitte untsukeeramist. Nimelt olen sohver juba aastaid, aga mul on mingi sisemine hirm meie päälinna liikluse vastu. Lisaks suure liikluse kartusele ei tunne ma hästi päälinna ja lase siis selline linnavahele autoga rallima, selge see, et potensiaalne jalgujääja, seega ohtlik. Samas Pärnu ei kujuta mulle mingit hirmu. 

Igatahes tuli ette olukord, mil mul oli vaja auto päälinnast koju tuua. Mõtlesin, et mis hirmsat seal ikka siis olla saab, vaja ainult sõita mööda Pärnu maanteed ja sealt viib ju ainult pikk sirge linnast välja. Paraku aga see kangialune, kust ma pidin Pärnu maanteele keerama, oli suletud. Kõndisin siis mööda majadevahet ja uurisin, et kuidas ma välja saan. Omast arust vaatasin, et jaa, Pärnu mnt paistab, istusin rooli ja hakkasin sõitma. Paraku aga kohe, kui ära keerasin, sain aru, et see ei ole Pärnu mnt, silma nurgast märkasin Suur-Ameerika silti. Nii et varsti olin juba Mustamäel ja ikka sõitsin edasi, pea palavikuliselt töötamas, kuidas ma siit linnast välja saan. Muuhulgas ajas ikka naerma ka, et no miks minuga juhtub J Hoidsin end keskmisele reale, et ma mitte maha ei peaks keerama ja tont-teab-kuhu sattuma. Õnneks jõudsin ühe foori all ka GPSi sisse seada ja siis juba märkasin ka teeviita: Pärnu. Jõudsin kenasti Järvele ja siis oli juba tee tuttav. Vaatamata minu mittetahtmisele olin sunnitud linnas pisut seiklema. Igaks asjaks on ükskord esimene kord, nii et mine tea, võib olla võtan teinegi kord reisi ette. Äkki sai nüüd hirm ületatud. Niipoolkogemata. Ja põhiline on ju see, et ma sain hakkama!

Hiljuti käisin Ugalas vaatamas „Once“i. Ma nii fännan Priit Võigemasti ja kui ta kitarri saatel ka laulis, olin ma pisarateni müüdud. Ka seal oli teemaks oma hirmude ületamine, et ära lase end hirmul halvata, nii jääb elu elamata. Lihtsam on muidugi öelda, kui teha, aga eks ta õige on, igasugu kahtluste ja kahtlemiste taha jääb niipalju toredat, ilusat ja head. Igatahes, etenduse lõpus rahvas vilistas ja plaksutas tohutult. Oleksin tahtnud kuulata seda „Falling slowly“ lugu veel ja veel.

Seega ei jää nüüd muud üle, kui kuulata youtubes „Falling slowly“ Glen Hansardi esituses, kusjuures Võigemasti esitus ei jäänud sugugi alla Glen Hansardile. No ja me saame hakkama, igas olukorras.