Üksikud, ühinege!

Kusagilt lugesin, et inimene saab õnnelik olla ainult siis, kui ta üksinda ise endaga olles end hästi tunneb, s.t et oled ise enda kõige parem sõber. Oskus üksinda olla on võib olla omandatav. Mina seda hästi ei oska. Tahan ikka, et minu ümber on inimesed, et mul on võimalusel kellegagi koos rääkida, naerda, nutta. Alati aga ei ole seda kambajõmmi võtta. Mees on, lapsed on, sõbrad on, aga sellegipoolest on olukordi, kus kaaslast võtta pole kusagilt. Nii läksin näiteks valgusfestivalile Kadriorgu jummala üksinda. Sest hullem variant oleks ju minemata jätta ja ühe kogemuse võrra vaesem olla. Nii et lausa siiralt ma üldse ei kahetse, et sellise käigu ette võtsin. Melu oli seal korralik. Kui purskkaevud Queeni laulu saatel purskama hakkasid, siis tulid hardusest pisarad silma. Mulle Queen tohutult meeldib, ja Is this the real life? Is this just fantasy?..oli nii ilus ja kasvava-areneva võimsusega, et vaatepilt tõi pisaragi silma. Sattusin ka esiritta, nii et minu nina all oli kogu see ilu ja ka rahu. Imekena oli ka Johan Randvere klaveripala rütmis plinkiv Kadrioru loss.

Kuna olin üksinda, siis hakkasid silma ka teised üksikud, kellest enamus olid naised, osad minu ealised, osad vanemad, mõni noorem ka sekka. Kas ilmselt on see nii, et näed seda, mis sul endal päevakorral või südames on. Igatahes kange tahtmine oli mõnele endasugusele üksikule juurde hüpata ja öelda, et ühineme. Seda ma muidugi ei teinud, sest julgusest, pealehakkamisest jäi puudu ning ka eelarvamused kollitavad. Sageli on ka oma tuttavatega nii, et jääb küsimata, kaasa kutsumata mingite enda sisemiste kartuste pärast. Minu kartus on see, et äkki ta ütleb ära ja siis jääb see mulle meelde ning väike solvun jääb ka hinge. Nii on lihtsam mitte kutsuda. Aga sellegipoolest, kõik maailma üksikud võiksid ühineda, siis oleks päevad kindlasti palju rõõmsamad. Ma ei usu, et kõik need üksikud kurvad olid, mina küll ei olnud. Kui, siis õige pisut, sest oleksin hea meelega tahtnud kellelegi hõisata: vaata kui ilus!